Metsa eksinud naist otsiti kui nõela heinakuhjast

Politseinikud ja vabatahtlikud kogunesid kadunud naise otsingule Uulu kunagises tanklas. Foto: Merle Rallmann

Ühes ammu nähtud dokumentaalfilmis jutustas Siberi memmeke lugusid sellest, kuidas ta taigas metsaande korjamas käib. Eakas naine tuletas meelde vana rituaali, mida teha, kui oled metsas ära eksinud: esiteks istu rahulikult kännule ja puhka veidi. Memm võttis filmis peast rätiku ja tõmbas sellega kolm korda ringikujuliselt vastupäeva üle oma näo, sidus selle siis nutsuna pähe tagasi, tõusis otsustavalt püsti ja teatas: “Võib teele asuda!” Eksinu pidi nüüd kindla peale metsast pääsema. Kui aga rituaalidesse usku pole, peab lootma endale ja tublidele päästjatele.

Metsaande jahtides on aja- ja suunataju varmad kaduma. Jama on majas, kui ärkate ja märkate, et ümbrus on tundmatu. Sihitult ekseldes muutub mets vaid võõramaks ja tasahilju hiilib hinge hirm: kas leian kodutee? Korjatud seened või marjad ei tundugi enam väärt saagina.

Esmaspäeval kell 18.23 sai SA Kadunud juht Aare Rüütel kõne mehelt, kes muretses Pärnumaal metsa eksinud ema käekäigu pärast. Noormees oli kella 15 paiku Tallinnas tööposti saanud kõne emalt, kes teatas, et ei oska metsast välja tulla, sest tiheda rahe- ja vihmasaju tõttu ta enam ei orienteeru maastikul. Ühendus oli katkendlik ja ema olla hingeldanud. Pojale jäid kõrvu kõlama sõnad “vihm”, “mets” ja “Soomaa”, igaks juhuks proovis mees parema kuuldavuse saavutamiseks emale isegi helistada. See ei õnnestunud: seade oli välja lülitatud, teele läinud SMSki ei saanud vastust. Rüütel soovitas murelikul mehel juhtunust kohe politseid teavitada, sest mobiiltelefoni asukoha tuvastus on määrava tähtsusega oludes, kus inimese asukohta ei teada.