Hüperaktiivse noore ema: Üksildus närib kõige hullemini

Hüperaktiivsus on üks tõsisemaid psüühikahäireid lapse- ja noorukieas ja põhjustab lapsele märkimisväärseid raskusi. Foto: Caro/ScanPix

Mõni laps ei püsi paigal pudeliski. Vanasti polnud nende puhul pikka juttu: tegu oli pahade lastega. Tänapäeval ei ole suhtumine enam nii mustvalge. Teatakse, et lapse ohjeldamatu käitumine ei ole tihtipeale tingitud pahatahtlikkusest, vaid hoopis hüperaktiivsusest ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäirest (ATH).

See tähendab, et lapsel on raske keskenduda ja reeglitest kinni pidada. Kuigi nüüd on teada, et sellised ülielavad lapsed ei ole sugugi pahad, võivad nemad ja nende vanemad siiski kogeda mõistmatust koolis, tuttavate seas, teinekord suguvõsaski. ­Seda teab hästi Pärnumaal elav Jaana, kelle ATH-diagnoosiga poeg Margus (nimi muudetud, M. K.) on nüüdseks juba täiskasvanu.

“Meie saime diagnoosi seoses kooliminekuga,” meenutab Jaana. Enne, lasteaias, ei olnud väikese Margusega märkimisväärseid probleeme ette tulnud. Küll oli ta hästi aktiivne sealgi, näiteks tahtis tihti aidata nii kasvatajaid kui söögitädi. Koduski oli ta pigem hea laps, mängides küll sageli omaette.