Stella Laur juhib Maarja-Magdaleena gildi keerulisel ajal

Stella Laur ainult ei tunne kõiki, kes gildimajas töötavad, vaid teab nende soove ja eripärasidki. Foto: Urmas Luik

Vaid kaks päeva varem on lõppenud Pärnu 24. gildipäevad, kui Maarja-Magdaleena käsitöö gildimaja uksest sisse astun, usutlemaks kohaliku gildi juhti Stella Lauri. Olime küll kokku leppinud, et vestleme Rüütli tänavast kahe sammu kaugusel vanas majas Uus 5, kuid jätnud täpsustamata, kus kohas just.

Piidlen esmalt majajuhti, mis loeb üles kõiksugused käsitöö­kojad, aga gildijuhi tööruumi silma ei hakka. Seejärel asun pikalt mõtlemata otsima mõnd asjaomast inimest, keda käisest sikutada ja suuniseid küsida. Läbi aknaga ukse märkan väikeses päikesepaistelises ruumis laua taga punapäist naist. Koputan uksele ja pärin vabandades, kust ma võiksin leida Stella Lauri. Nagu selgub, olen valinud õige ukse, sest siinsamas ta istubki.

Kuidas Maarja-Magdaleena gildil läheb?

COVIDi valguses pean ütlema, et võiks paremini minna, sest suvehooajal on enamik meie gildi ­külastajatest ikkagi turistid, kes on ka suuremad rahakulutajad. Kui paljud majutajad päästab siseturism, siis meile on seda vähe, kuna kohalikule pole käsitöö ehk midagi nii erilist. Meil teevad käsitööd ju vanemad ja vanavanemadki. Eestlased üldse oskavad seda ehk paremini kui inimesed mujal maailmas.

Milline on gildi roll tänapäeval?

Gild on see, milleks ta kunagi loodi: kui muidu toimetasid käsi­töölised eri kohtades – kellel oli kodustuudio või -ateljee, kellel rendipind –, siis gild loodi selleks, et nad kokku tuua. Ühiselt, suuremana paistab rohkem silma. Tegemist on linna majaga, mis tähendab, et rent, mida oma käsitöölistelt küsime, on võrreldes muude kohtadega väga soodne.