Lastekaitsjad: Eestis kipub kahjuks nii olema, et pereasjadesse ei taheta sekkuda

Lastekaitsjate Sille Tohver (vasakul) ja Liina Lelov-Aasmaa sõnul on nende rolliks olla eelkõige laste- ja perede tugiisikuteks. Foto: Urmas Luik

Avalikkuse teadlikkus lastekaitsetöö suhtes on madal ja kahjuks kujundavad selle ametkonna mainet enamasti nukra alatooniga lood. Kas lastekaitsjad on tõesti vaid kurjad ametnikud, kes vanematelt lapsi põhjuseta ära võtavad? 

Lastekaitsetöö sisu, murede ja edulugude üle vestlesid Pärnu Postimehe toimetuses linna lastekaitsespetsialist Sille Tohver ja Tori valla lastekaitsenõunik Liina Lelov-Aasmaa.

Kuidas selgitada, mida lastekaitsja töö endast üldse kujutab? Inimene, kes selle valdkonnaga kokku puutunud pole, ei oska ilmselt aimatagi, kuidas lastekaitsja tööpäev välja näeb.

Sille Tohver: Eks mina saa rääkida ainult enda eest. Tegelen Pärnu linnas eelkõige puuetega laste tugiteenuste ja nende murede lahendamisega. Kui lapsevanem ei suuda asjaajamises orienteeruda, saab minuga ühendust võtta ja nõustamise kokku leppida. Võrgustikutöö on meie ametis hästi oluline ja põhimõtteliselt iga lapsega kokku puutuv inimene on nagu lastekaitsetöötaja. Igaüks saab siin anda oma panuse.

Liina Lelov-Aasmaa: Ampluaa on tegelikult nii lai, et kui mõtlema hakata, mida kõike sellest tööst teadma pead, ongi hästi raske üheselt vastata, mis see lastekaitsja töö täpselt on. Lastekaitsetöös puutun alatasa kokku pereprobleemidega nagu vanemate hooldusõiguse vaidlused, majanduslikud ja toimetulekuprobleemid, koolikohustuse täitmata jätmine ja laste vaimse tervise probleemid. Tavaline tööpäev on suhtlustihe. Külastame kodusid ja vajadusel vestleme lastega koolis või lasteaias. Osa tööpäevast kulub toetuste avaldustele, samuti teeme ennetustööd omavalitsuse tasandil.

Mis põhjustel valisite just lastekaitsetöö? Kui kaua olete selles valdkonnas töötanud?