Aiandustalu kasvuhooned rohetavad juba suviselt

Milvi Rand tutvustab uusi taimetrende, teiste seas amplikurki, milleks sobib täitsa tavaline kurgitaim. Foto: Ants Liigus

Kui taimesooviga pealinlased sätivad kevadel sammud Hortese aianduskeskusesse, siis Tõstamaa rahvas sõidab Milvi taimetallu, kus juba õiteilu kasvuhoonetes lokkab ja amplites koguni esimesed kurgid end pikemaks sirutavad.

Pootsi mõisast üle tee näitab silt Sillametsa talu poole, kus neljas hiigelkasvuhoones ligemale 1000 ruutmeetril lille- ja köögiviljataimed rohetavad.

Taimetalu on pere-ettevõte, kus kõik tööd teevad ära ema-isa ja nende kolm last. Selles rannaküla põlistalus on maad küntud ning taimi müügiks kasvatatud viimased veerandsada aastat. Kogu ettevõtmise hing on Milvi Rand, kes lahkelt nõus oma kasvumajade sellekevadisi lilleuudiseid edastama.

Keskpäeval askeldavad Milvi ja tema kaks täiskasvanud poega juba triiphoonetes. Pereisa on kadunud garaažide sügavusse ja gümnaasiumis õppiv tütar veel koolis, aga pea jõuab temagi koju.

Lillerõõm ja lillemood

Õue peal on sadu erivärvilisi õitsevaid võõrasemasid – kevadine lilletaim number üks.

Perenaise jutu järgi on seda vanematel aegadel loetud põhiliselt surnuaialilleks ja mõni ei too seda tänini aeda. Aga uskumused on muutunud ja sortide rikkus on muutnud selle lilletaime aiaski väga levinuks: võõrasema on talve esimene õitseja ja talub külma. Nimelt on Sillaotsa talu võõrasemad karastatud, neid võib vabalt õue istutada.

Võõrasemasid leidub kõikides vikerkaarevärvides, peale selle rippvormid ja sellisedki, mis väikeste põõsastena suve lõpuni õitsevad ega soolikana välja veni. Teine kevadine silmarõõm on võõrasema sugulane aedkannike, mille õrnad lillad ja kollased õiekroonid kasvuhoonetes pead sirutavad. Eri liiki lilletaimi on köetavates varjualustes kokku 60 000 – 70 000 istikut.

Pole vist õige öelda “lillemood”, ent trendid valitsevad kindlasti selleski valdkonnas, sest igal aastal tahavad perenaised peenardele, lillekastidesse ja amplitesse tuntud ja äraproovitud taimede kõrvale midagi uut.

“Näe, siin on mul daaliad. Vanaaegne taim, kutsutakse ka jorjeniks, aga nüüd väga popp,” seletab Milvi asjatundlikult. Selgub, et taimetalu pidav naine on kunagi õppinud hoopis müüjaks, taimekasvatajaks kasvas ta taimede kõrval.

“Need on gasaaniad, praegu samuti väga moes. Bakoopa on uus taim, mis sobib hästi amplisse,” seletab naine ja lisab, et amplite ja rõdukastide võidukäik jätkub ja aretajad nuputavad selle tarvis üha uusi sorte. Eraldi lillekastide eelis peenarde ees on, et seal ei kasva umbrohtu ning potti-kasti on võimalik siia-sinna tõsta.

Juba on ootel tillukesed suvelilletaimed: asendamatu nende seas on petuunia, mida nüüd leidub ka vihmakindlat sorti. Jätkub raudürtide võidukäik ja nõudlus on suur vastupidavate haljasalalillede tageetese ja begoonia järele. Kui mugul- ja roosbegooniat eelistati varem istutada põhiliselt hauaplatsidele, siis praegu on mõlema rippvormid kasutusel amplililledenagi.

Uudissordid ja -tegevused

Uustulnukas on õhuline piimalill, mis potis sobib imekenasti kokku pelargooniga.

On traditsioonilised kakralised, asendamatu kivikilbik, tänuväärne siniseõieline hall salvei, mis kannatab öökülma, lobeelia, mis kõrvetavat päikest ei kannata ning rohkem kastmist ja hoolitsemist vajab, näitab Milvi oma taimelapsukesi.

Perenaine pakub uudset teenust – amplite kujundust, kus kliendil aidatakse teha valik, milliseid lilli ühte potti sättida. Terved ja tugevad taimed on ridamisi ootel ning üheskoos ostjaga passitatakse kokku sobiv komplekt. Milvi räägib, et naistel on väga hea silm, palju ideid ja värvitunnetus, temalgi on neilt palju õppida.

Köögiviljade triiphoones tuleb tõdeda, et tänavune tomatitaimede sortiment on iseäralikult lai: seemned saadi Ameerikast. Taimegurmaanid võivad Sillametsalt hankida taimi, mis annavad kolme sorti rohelisi, aga ka triibulisi vilju.

Hõbedalehelise amplitomati lehed meenutavad porgandipealseid ja sordi “Must meremees” tomat on pealt pruun, aga seest musta-roosa-rohelisekirju. Muidugi pole need tootmistomati sordid, ent katsetajad on nõus neile taimedele teisest Eesti otsast järele sõitma.

Maasikasortidest on uudne Alpi kuumaasikas, mille marjad on pealt valged ja punaste seemnetega, ning magus kollane kuumaasikas. Uudislik on tavalist kurki amplis kasvatada – toredad kõverad kurgiviljad juba paistavad.

Edu valem

Hommikud algavad talus väikse nõupidamisega, et tegevus oleks koordineeritud. Ema Milvi lausub, et poistest oli juba nelja-viieaastaselt abi. Tööle sunnitud neid pole. Igal pereliikmel on oma ampluaa. 26aastase Raineri tööks on põlluharimine, masinate remont ja hooldus, mehhaniseerimine, leiutamine, puuküttel kasvuhoonete kütmine ning müügitöö laatadel ja müügiringidel.

Rainer on õppinud Tallinna tehnikakõrgkoolis masinaehitust ja Olustveres taimekasvatust.

“Läksin pärast keskkooli kambavaimust ja hurraaga kõrgkooli. Miskipärast on ühiskonnas levinud hoiak, et kel on kraad, see on tegija. See on aga täiesti vale arusaam. Jätsin pärast kolme õpiaastat kõrgkooli pooleli ja läksin hoopis Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli ja sain sealt sellised teadmised, mida sain kohe rakendada,” seletab asjalik noormees. Maad harida oskas ta varemgi, aga osa tööriistu ja -võtteid olid valed. “Oleksin pidanud kohe kutsekooli minema,” on ta tagantjärele tark.

Diplomit ja kraadi läheb vaja palgatöölisel, kes peab end tööle möllimas käima. Talus tunneb ja teab igaüks oma väärtust ning põllumehe tulemuslikkust ei väljenda teaduskraad või linnalihv. Maal tegutseval ettevõtjal on vaja oskusi ja praktikat.

Talul on 50 hektarit maad ja 30 hektarit sellest musta mulla all. See on Raineri töö. Mõlemad vennad on seda meelt, et kasvuhoonete pinda tuleks laiendada, kuigi kaks aastat tagasi seda juba tehti. Vaja oleks külmalembeste taimede kasvumaja.

Noorem vend Jürgen on 21, tema lemmiktegevus on taimede istutamine pottidesse, peenarde ettevalmistamine kurgi-tomatitaimede tarvis ning müügitöö taimetakso ringidel. “Saab kodunt välja,” lausub ta.

Jürgen läks pärast keskkooli lõpetamist Järvamaa kutsehariduskeskusesse taimekasvatust õppima. Tal on oma firma, kus mees teeb tellimise peale haljastus- ja hooldustöid, trimmerdab ja niidab muru. Lilletaimed on ju omast käest. Temal on sügisel plaanis minna Räpinasse aiandust ja lillekasvatust õppima. “Peab tegema sellist tööd, mis meeldib. Või kui ei meeldi, siis otsige, kuni leiate,” soovitab ta. Kui teed tööd naudinguga, toob see alati hästi sisse.

17aastane Maarjan õpib gümnaasiumis, kuid temagi on sünnist saati olnud lillede keskel. Pärast kooli võtab ta kaasa raadio, sulgub kasvuhoonesse taimedega tegelema ja palub teistel end mitte segada. Neidis tahab minna Pärnu kolledžisse ärijuhtimist õppima.

Pole vist vaja lisada, et traktorite, autode ja ATVdega sõidavad selles peres kõik: need on tavalised töövahendid. Raineri hobi on mootorattad, Jürgenil ATV-sõit ja Maarjanil tulbikasvatus.

Keskkonnasõbralikud talunikud

Milvi Rand ütleb, et on rahvalt palju riielda saanud, kuna kasutab lapsi tööjõuna. “Õpetan eeskuju, mitte sundimisega. Mulle on elus kõige tähtsamad oma pere suhted. Kui on kisklemine, ei tule meeskonnatööst midagi välja. Aga vaielda tuleb,” leiab ta.

Milvi on rahul, et Eestis toodetud kaup on ostjate seas hinda läinud. See on oma riigi toetamine, sest raha jääb ju riiki. “Mind häirib eesti ostjate seas levinud hoiak omamaiste tootjate suhtes: kui eestlane toodab, on kaup kallis. Eesti tootja müüb hulgiostjale oma kauba odavamalt kui välismaine. Hinna kergitavad lakke vahendajad,” on naine nördinud.

Ning osa hulgikaupmeeste suhtumine Eesti tootjasse on väga üleolev, sest arvatakse, et kui saad oma kauba välismaalt, alles siis oled tegija. Samal ajal on poed müünud välismaist kaupa Eesti toodangu pähe ja teinud sellega endale karuteene, sest kliendid ei usalda enam kauplusi ning otsivad otsekontakte talunikega.

Sillaotsa pole mahepõllundustalu. “Meie põhimõte on olla keskkonna- ja inimsõbralik. Ilma taimekaitseta ei saa, aga seda tuleb teha arukalt,” on Milvi Rand kindel.