Ja kui mu hobi on asju põletada, ei tee see minust veel satanisti vms. Pealegi on asjade põletamine minu meelest väga rahustav tegevus - mitte püromaania, vaid puhastumise mõttes. Mida vähem asju, seda puhtam meel ja selgem olla.
Ja miks kõike nii tõsiselt võetakse? Miks pole Eesti inimestel midagi paremat teha kui lugeda ja kommenteerida Kohtingu- või Osta-Juliat? Oksjon oksjoniks, kui ei osale, pole mõtet kobiseda.
Inimesed, tegelge parem oma tuludeklaratsiooniga või annetage oma raha ja tähelepanu neile, kes seda tõsiselt vajavad, nagu näiteks teie lapsed ja pensionäridest vanemad. Virtuaalne elu on kehv asendus reaalsusele. Ma ei väsi seda kordamast.
Vastuseks ajakirjaniku küsimusele, miks ma ainult 24tundi.ee-ga suhtlen, on naeruväärselt lihtne. Uurige parem tausta ja lugege viimaseid uudiseid. Usaldan kohalikke tegijaid rohkem. Ja kõik.
Oliver ega keegi teine ei ütle mulle, mida teha või mõelda. See, et pean inimestega nõu, ei tähenda, et mul poleks endal pead otsas. Ma ei lase endaga manipuleerida nii labaste meetoditega.
Tõsiselt, teil tuleks oma taktikat lihvida, kui tahate tulevikus edasi jõuda.
Endast veel niipalju, et mu elu on tegelikult igav. Lihtsalt mitte nii igav kui teistel ja ma ei pea õnneks lugusid välja mõtlema, et end huvitavamaks teha.
Kui keegi arvab, et mu tegemised või ütlemised on provokatiivsed, on see nede arvamus. Vaba maa, teen, mis tahan. Soovin neile sama.
Elan ainult ühe korra ega kavatse valehäbi pärast midagi tegemata jätta. Pealegi errare humanum est, küll ma veel õpin oma vigadest. Aga teie?