Maapõu neelas koduõues jalutanud naise

Nüüdseks on koht, kus Annika Burket (pildil) Eve Miti maa seest välja sikutas, mullaga kaetud ega kujuta endast enam ohtu. Ent naaberhoovis varitseb samasugune olmeprügiga täidetud settekaev. Foto: Ants Liigus

Sindis Jaama tänava majade vahel jalutanud naine vajus läbi hüljatud settekaevu katva murukamara, viimasel hetkel appi jõudnud naabri kinnitusel paistnud õnnetust vaid peanupp.

“Elu jooksis silme eest läbi, jõudsin veel mõelda, et pidin ju tütrega poodi minema, et mis nüüd saab, kas see ongi nüüd viimane päev minu elus,” kirjeldas ühtäkki maapinna jalge alt kaotanud Eve Mitt esimesele ehmatusele järgnenud abitustunnet.

Napp pääsemine

Miti õnneks suundus kõrvalmajas elav Annika Burket parasjagu kuuri ust lukustama nagu ikka õhtuti poole kümne paiku. “Ja järsku kuulen: sihuke ägin käis,” meenutas Burket. “Selline kahtlane ägin.”

Oma ehmatuseks märkas ta, et hingekriipiva heli lähteallikas on muruliblede vahelt paistev inimpea. “Tal olid ainult küünarvarred maapinnal ja kõri vastu muru,” ei jäänud Burketi hinnangul palju puudu, et naabrinaine olekski mulla alla kadunud.

Miti selgitusel leidis ta enda vasakule jalale augu servas toetuspunkti, ent teine jalg rippus abitult tühjuses. Sellest napist toest ei piisanud, et end maa seest välja pressida.

Burketki pidi all vanduma ja tunnistama, et tema ihurammust jääb tihedalt auku kinni kiilunud naise vabastamiseks väheks. “Siis ma hakkasin karjuma, karjusin päris kõvasti,” rääkis Burket, kes ümberkaudseid elanikke appi hüüdis. Päris tükk aega. “Tundsin, kuidas tal vajuvad käed ära juba.”

Lõpuks tõtanudki üks naine hädakisa peale kohale. Ühisel jõul õnnestus neil Mitt maa peale tagasi tuua. Too olla riietelt suurema mulla maha rapsinud, päästjaid tänanud ja koju tatsanud. Peale veidi muljutud õla polevat Mitt enda selgitusel viga saanud.

Burket aga mõtleb õudusega, mis oleks võinud juhtuda, kui surmalõksu, millel sügavust, nagu ta Mitist jäänud august sisse piiludes hindas, vähemalt paari meetri jagu, oleks pudenenud laps. Näiteks tema enda võsu, kes alles päev varem oli sealsamas lõksu kohal, mida vaid mõnekümne sentimeetri paksune maakoor kattis, jalgpalli tagunud.

“Oleks läinud ega oleks keegi arugi saanud, õhtul koju ei tule – nii need lapsed kaovadki Eestimaal, aga meie mõtleme, et käivad mingid perverdid ringi,” seletas Burket, kelle kinnitusel sirgub ümberkaudsetes majades hulganisti põngerjaid.

Linnavalitsus teab pooltõde

Järgmisel hommikul jõudis kuuldus ehmatavast loost ka Sindi abilinnapea Rein Ariko kõrvu. Kohe saatis ta ühe ametnikest asja uurima. “Mees läks õue peale, nägi üht vanemat daami ja küsis, et siin olla keegi sisse kukkunud. See daam oli mehele vastanud, et kuule, ma ise, jah, aga ega ma väga kukkunud – ühte jalga pidi,” polnud asjalood tema teada sugugi sedavõrd dramaatilised. “Igal juhul niimoodi, et teda oli välja aidatud, aga mitte ka nii, et oleks pidanud redeliga minema,” lisas abilinnapea.

Küll teadis Ariko täpselt, et auk, kuhu Mitt varises, oli juba aastaid tagasi kasutusest maha võetud kolmekambriline settekaevukompleks, mille majarahvas pärast hülgamist käepäraste vahenditega täitis. “Esimene kamber oli aetud täis niidetud heina, teine oli ilma luugita ja kolmas oli täis mingit ehitusprahti,” rääkis Ariko, kelle jutu järgi pole ime, et seal mõnes kohas inimese jalg läbi vajus. Või kogu keha, nagu Miti kinnitusel juhtus.

Ehk tehakse järeldused

Igatahes pidas Ariko vajalikuks rõhutada, et inimene vajus läbi maa koduhoovis, mitte linnamaal, mistõttu linnavalitsus ei kanna juhtunu eest vastutust. Küll organiseeris linnavalitsus samal päeval augu kinniajamise. “Kuna Sindis käib praegu see vee- ja kanalitorustike ehitus, siis näita ainult ehitajale üks auk, kuhu ta saab paar koormat mulda kallata, ja ta läheb jooksuga,” seletas Ariko. “Kopp juurde, kaas pealt maha, mulda täis, lõuad.”

Ega Mitt otsigi süüdlast ega hau kättemaksu. Küll oleks tal süda kergem, kui temaga juhtunust järeldused tehtaks ja säärased surmalõksud, mida Sindi vanade kortermajade juures on teisigi, likvideeritaks. Enne kui kellegagi juhtub midagi hullemat kui Mitiga, kellel oma sõnutsi on nüüd põhjust aastas kaks korda sünnipäeva pidada.