Maapõu neelas koduõues jalutanud naise

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Nüüdseks on koht, kus Annika Burket (pildil) Eve Miti maa seest välja sikutas, mullaga kaetud ega kujuta endast enam ohtu. Ent naaberhoovis varitseb samasugune olmeprügiga täidetud settekaev.
Nüüdseks on koht, kus Annika Burket (pildil) Eve Miti maa seest välja sikutas, mullaga kaetud ega kujuta endast enam ohtu. Ent naaberhoovis varitseb samasugune olmeprügiga täidetud settekaev. Foto: Ants Liigus

Sindis Jaama tänava majade vahel jalutanud naine vajus läbi hüljatud settekaevu katva murukamara, viimasel hetkel appi jõudnud naabri kinnitusel paistnud õnnetust vaid peanupp.

“Elu jooksis silme eest läbi, jõudsin veel mõelda, et pidin ju tütrega poodi minema, et mis nüüd saab, kas see ongi nüüd viimane päev minu elus,” kirjeldas ühtäkki maapinna jalge alt kaotanud Eve Mitt esimesele ehmatusele järgnenud abitustunnet.

Miti õnneks suundus kõrvalmajas elav Annika Burket parasjagu kuuri ust lukustama nagu ikka õhtuti poole kümne paiku. “Ja järsku kuulen: sihuke ägin käis,” meenutas Burket. “Selline kahtlane ägin.”

Oma ehmatuseks märkas ta, et hingekriipiva heli lähteallikas on muruliblede vahelt paistev inimpea. “Tal olid ainult küünarvarred maapinnal ja kõri vastu muru,” ei jäänud Burketi hinnangul palju puudu, et naabrinaine olekski mulla alla kadunud.

Burket hüüdis ümberkaudseid elanikke appi Lõpuks tõtanudki üks naine hädakisa peale kohale. Ühisel jõul õnnestus neil Mitt maa peale tagasi tuua.

Märksõnad

Tagasi üles