Vihmade vahelt varuvad karjakasvatajad loomadele talvist ninaesist, kuigi rohukasv on hea ja esimese niite silorullid ilmestavad teeääri, teeb muret heinategu.
Vihmade vahelt koguneb karja ninaesine
26. juuni 2012, 08:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ütleb ju vanarahvaski, et enne jaani tehtud heinas on nael mett ja pärast jaani nael vett ning selles tarkuseteras on tõdemus, et mida kauemaks heinategu jääb, seda väiksem on selle toiteväärtus.
“See on üks õige vanasõna,” soostus Surju PMi osaühingu tegevjuht Hannes Isand, kes on Pärnumaa üks populaarsemaid põllumehi. “Oleme enne jaani püüdnud vasikatele teha vitamiinirikkast rohust heina, aga nüüd pole ju kuiva ilmagi.”
Rohukasv
Surju kandi madalatel maadel Reiu jõe ümbruses hakkas söödavarumine juba lehekuu lõpus, sest mahlakat silo sööb laudas aasta läbi 600pealine lüpsikari. Noorloomad ja kinnislehmad pääsevad karjamaale, kuid ega neilgi halli taeva all teab mis olemist ole.
“Esimese niite silost oleme saanud kätte üle poole vajalikust kogusest – 57 protsenti, möödunud aastal saime ainult viiendiku ehk 20 protsenti,” rääkis Isand. “Mullu suvel oli rohukasv nii kehv, et pidime ostma karjale põhisööta juurde, tänavu tekib probleem, kuhu mahutada teise ja kolmanda niite silo, sest rohukasv on nii hea.”
Enne jaani, reedel, jõudsid osaühingu põllumehed kokku võtta 20 hektarit loogu ja ligemale 25 tonni heina on varju all. Aga kaks korda nii palju heina on veel teha.
“Ausalt öelda ei mäletagi teist sellist aastat, kui suve sisuliselt ei olegi olnud: terve selle nädala lubatakse sadu, alles juulist pidavat ilm paranema,” tõdes Isand.
Vihmase ilmaga kõpitsevad söödavarujad töökojas masinate juures, et kohe kui ilm lubab, minna heinamaale tööd rabama. Ainuüksi silo tuleb teha 10 000 tonni, et laudarahvas võiks sügisest kevadeni muretu olla.
Murelikuks teeb aga osaühingu tegevjuhi nagu teistegi piimakarjaga tegelejate meele see, et piima varumishind langes mitu senti liitri kohta, jäädes isegi alla 30 sendi, ja kõrgetoodanguliste karjade kohta teeb see tootja rahakotti tuhandete eurode suuruse augu igas kuus.
Heinategu
Koonga valla Mätiku talu varub talvist ninaesist sajale suule. Lüpsi- ja noorkarjale on peremees Aivar Pikkmetsa jutu järgi enne jaani vihmade vahelt tehtud esimese niite silo, teisest niitest tuleb lisa nii, et kokku annab vähemalt 1000 umbkaudu tonni kaaluvat rulli. Peale selle paarsada tonni kuiva heina, mis ootab niitmiseks päikeselist kuiva ilma.
“Natukene kripeldab see kuiva heina tegu, nii vesist aastat ma ei mäletagi, sest kui sajab, siis nagu orkaani ajal, vaikset vihma polegi olnud,” lausus Pikkmets.
Kuigi Mätiku pere jälgib ilmaennustajate ütlemisi, on Pärnumaa läänepiiril madala ja rabaäärse paiga eripära, et lubatud soojakraadid jõuavad sinna paar nädalat hiljem.
“Kuiva heina saavad loomad silole vahelduseks, siis annavad nad piima rohkem ja seedimine on korras, ei vurise nii kõvasti,” muheles peremees lüpsikarjast kui põhilisest tuluallikast rääkides.
Soopealset puitunud, krõpsu heina kasutatakse Mätikul loomadele kuivallapanuks, millest sõnnikuga läbisegatuna saab looduslik põlluramm.
Teise niite siloga muret ei ole, sest ädal saab jaanijärgseltki korralikult kastetud ja suvesoojus annaks ristikule kasvujõudu.
“Silo rullin viiendat suve, kuigi kulu on hoidlaga võrreldes kümme korda suurem, hüvitavad kvaliteet ja talvel kohaleveo mugavus selle igati,” kinnitas Mätiku tootmistalu peremees.
Põllujärved
Oidremalt võttes maakonna teise serva jäävas Allikõnnu külas Vändra osaühingu kontoris ütles taimekasvatusjuht Jaan Toobal, et vihm võinuks veel kolm-neli päeva oodata, siis saanuks nad esimese niite silo tehtud. Aga kehvas suvealguses on söödavarumise korraldajale rõõmustavatki.
“Rohukasv on selline, et ma ei tea, kuhu kõik panna. Ligi 70 protsenti saame esimesest niitest silo kätte, aga paar viimast aastat olid sellised, et pidime söödakoguse kättesaamiseks tegema seda juurde naabrite pool Viljandi- ja Raplamaal,” rääkis Toobal tunamullusest liigvihma ja mullusest põuasuvest.
Vändra kandis on savised maad, mis ei lase taevamärga kergesti läbi pinnase, ja madalamates kohtades lainetavad põldudel sulglohkudes pilvi peegeldavad järvekesed.
“Jaanilaupäeval tuli meil 23 millimeetrit sademeid, see ei ole küll kuu norm, aga ühe korra kohta natuke palju,” nentis Toobal, kelle mureks on korraldada osaühingu 1370 lüpsilehma ja 1100 noorlooma talvise laua katmine.
Rahvakalendri järgi on 2. juulil heinamaarjapäev, millest alates ühe seletuse järgi õige heinaaeg alles algab.
Lohutagu see arvamine nii söödavarujaid kui puhkajaid, sest tõeline kalendrisuvi ju alles algas.