Lugu mehest, kelle aadress on kraadides, minutites ja sekundites

Urmas lubas lahkesti pildistada oma elamist, kus ta tegeleb väikest viisi koguni iluaiandusega, kuid ise jäi fotoobjektiivi ees kummalisel viisil nähtamatuks. Foto: Ardi Truija

Urmase elupaik jääb salastatuks nagu merikotka pesa, et uudistajad ja muud sorti kutsumata külalised eraku ulualust maatasa ei sõtkuks. Seega ütleme, et ta eluasemeks on lai laas Pärnumaal luitemändide all, ei enamat.

Urmase külastamiseks sain aadressi kraadides, minutites ja sekundites. “Maa-ameti kaardilt saab asukoha koordinaatide kaudu kätte ja edasi kasuta GPSi või orienteeru maakaardi järgi,” kõlas õpetus, kuidas ühiskonnast irdunud üksiklast tema metsakodus külastada.

Tegelikkuses astusin Urmase poole teele temast mulle kõnelnud keskkonnainspektori kandadel, ümisedes nõukaaegset pilalaulukest “Mu aadress pole maja ega tänav, mu aadress on Nõukogude Liit”.

“Autoga saab lähemale, kuid kohale tuleb minna jalgsi,” selgitas inspektor, kes saatuse tahtel töötas aastaid tagasi Urmasega Pärnu kommunaalosakonnas – linna allasutuses, mida pole enam ammu.

Urmasel oli linnas väike korter ühiselamus, kuid kui kommunaalasutuse puukool likvideeriti ja kortermajade elamumaaks muudeti, jäi ta tööta ega suutnud välja osta oma kööktoakest. Ta jäi kodutuks.

Jõuame pärale

Käänuline metsatee viis Urmase juurde valgusküllases luitemännikus, mis meie eesmärgile lähemale jõudes üha tihenes.

“Siit võtab ta oma joogivee,” osutas teejuht rajalt kurakätt alla luidetevahelisse nõkku.

Nõos voolas allikas, kuhu oli kaevatud neljakandiline süvend, mille seinad olid palkidega palistatud ja kus lakkamatult vahetus puhas vesi. Rüüpasin peotäie. Maitse polnud laita.

“Siit on minna veel umbes pool kilomeetrit,” teatas teejuht.

“Rohkem kui pool kilomeetrit,” korrigeerisin teda hiljem, kui mändide all valguse poole sirutuva noore kuusiku varjust hakkasid ühtäkki paistma … hooned!

Seisatasin jahmunult, kui nägin, mis kätte paistis.

Urmase eluase pole mitte ritvadest laotud püstkoda ega roigastest kokku klopsitud varisemisohtlik varjualune, isegi mitte toigaste vahele samblast ja mätastest topitud onn, nagu võinuks arvata.

Pilgule avanes väikese talusauna mõõtu ukse ja aknaga palkmaja. Kohe selle kõrval oli näha hiiglaslik ümmargune puuriit, mis lähemal vaatlusel osutus seest tühjaks, oli katusega kaetud ja moodustas sellisena halgudest laotud jurta, millest vaatas tulijale vastu mustav ukseava. Seest paiskus näkku jahedat rõskust ja mullalõhna.

“Siin puuriida sees on tal maa sisse kaevatud kartulite, juurikate ja hoidiste kelder,” teadis mu teejuht.

Hõikasime peremeest.

Kuna majaperemees meie hõigetele ei vastanud, kasutasime eksinud teelise õigust ja pistsime pea elutare madalast ukseavast sisse. Näkku paiskus soojaks köetud ruumi umbne õhk. Ainsast aknast paistvat valgust oli nii vähe, et silmadel tuli pimedusega harjuda, enne kui midagi nägema hakkasime.

Eluruum oli kitsas, tarvilikke asju täis laotud, nii et vaevalt jäi ruumi ümberpööramiseks.

“Urmas on kuskil lähedal, sest tuli on pliidi all,” sõnas teejuht.

Õues hargnes sissetallatud radu igasse ilmakaarde. Valisime esimese ettejuhtuva ja metsavaimude tahtel – õige.

Nägime Urmast sadakond meetrit eemal tare poole vedamas kelku, millel olid tuulemurrust saetud küttepuud. Metsmees pöördus meie poole alles siis, kui olime jõudnud temast kümmekonna sammu kaugusele. Jäi mulje, et me polnud teda üllatanud. Ta ei olnud me hüüetest välja teinud, sest oli juba ammu kontvõõraste lähenemist märganud ja mängis meiega peitust.

Vanad tuttavad kätlesid. Mulle, võõrale, ei heitnud metsmees esiotsa pilkugi.

Ta oli umbes 40aastane täisjõus sale ja sitke keskmist kasvu mees, kelle tumedad juuksed polnud sugemata ega langenud üle õlgade. Habegi oli paarinädalane, mitte vanausuliste kombel rinnal.

Mehe jutt oli kiire, sorav ja sõnavarast eraklasel puudu ei tulnud.

Ma polnud kohanud varem inimest, kes kõneleks endast midagi avaldamata nii palju.

Minu küsimustele, nagu kui vana ta on, mitu aastat ta täpselt siin metsas juba elab, kunas viimati linnas käis, vastas Urmas uuele teemale üle hüpatas lihtsalt, et “ei mäleta täpselt ega huvitagi enam”.

Oli selge, et Urmase aeg käib päikese, mitte kalendri järgi.

Enamikule küsimustele jättis mees vastamata, jätkates juttu kiirkõnes nagu lõnga kedrates: ots käes, ei siis tohi enam lahti lasta, muidu katkeb.

“Räägin nii palju, sest mulle meeldib eesti keeles rääkida, kui võimalus avaneb,” tunnistas ta. “Muretsesin patareide peal töötava raadio, viimased paar aastat kuulan seda, aga peamiselt venekeelseid jaamu.”

Venekeelseid jaamu kuulab Urmas, sest ei arva Eesti poliitikast suuremat. Meie ajakirjanduse peavoolu (just nii metsmees ütleski) peab ta riiklikuks propagandaks, kodumaiseid ajakirjanikke aga – nii seda, kes tal parasjagu külas, kui laiemas laastus – riikliku propaganda innukateks tööriistadeks, et mitte öelda valetajateks, vassijateks ja inimestele puru silma puistajateks.

“Kui tahad minust kirjutada, tee oma töö ise ära, uuri. Miks mina pean su elu lihtsaks tegema?” sõnas Urmas mu pärimiste peale. “Ma ei taha, et sa minust kirjutad, head sellest ei tule, aga ma saan aru, et sul on oma töö teha, nii et eks sa siis kirjuta, kui teisiti ei saa.”

Samal ajal ei keelanud ta pildistamast oma eluaset, juhatas kätte isegi tema meelest ilusamad vaated. Ise pildile ei tulnud.

“Ma tõesti ei arva sellest midagi,” ütles ta.

Metsmees ei arva midagi ka muusikast, mida raadios mängitakse. Urmase arvates on see nii kohutav, et hundi ulguminegi oleks sellest hingekosutavam.

Nii ta leidiski ühe Vene raadiojaama, kus muusikat peaaegu ei mängita, ent kõneldakse palju ja peaasjalikult poliitikast. Sealt ammutatud teadmiste põhjal teadis mees Venemaad valitsenud kahest lurjusest, Jeltsinist ja Gorbatšovist.

Elu on pikk, kui on

Ligikaudu kümme aastat metsas ihuüksi elanud mees on enda üle uhke, ja põhjusega. Ta on loonud visa tööga elukorralduse, mis ei nõua välist abi ega riigi sekkumist. Vähemalt tema enda arvates. Vähemalt senikaua, kui on tervist. Sestap ei käi ta talvel kordagi mitme kilomeetri taga lähimas poes, et mitte mõnd gripiviirust üles korjata.

“Teie siiatulek mulle tegelikult just sellepärast ei meeldi, et äkki toote mulle nakkuse kaela,” tunnistas Urmas. “Kui ma linnas elasin, olin igal aastal kaks-kolm korda palavikus, siin metsas pole ma kordagi haige olnud.”

Küll on mees puid põndakust üles maja juurde vedades korra haledalt kukkunud.

“Õnneks jäid luud-kondid terveks, aga pärast seda ma enam midagi tehes ei kiirusta, kontrollin, et jalgealune kindel oleks,” rääkis mees, kes teab, et raske trauma korral seisab ta silmitsi surmaga.

Või millegi veel hullemaga: tal tuleb roomata abi järele, lasta end tsivilisatsiooni rüppe tagasi kanda ja ravida. Hiljem, kui ilmaelu on ta taas enda hulgast välja sülitanud – otsast alata.

Aga kiirustada pole tal vajagi, sest aega on rohkem kui elus püsimiseks tarvis. Urmas võinuks majagi allikale lähemale ehitada, aga kilomeetri-paarine matk joogivee järele aitab üksi olles tappa ta suurimat vaenlast – pikka, venivat sündmustevaest päeva. Nii nagu pimedamal aastaajal tuleb tal võidelda teise kiusajaga – ööga, mis ei taha lõppeda.

Oma toit ja võõras mure

Urmas on oma olmemured lahendanud. Tal on tuulemurrust saetud palkidest ehitatud onn, ta on raadanud tuhatkond ruutmeetrit põldu ja aiamaad, mille ta on metskitsede ja sigade vastu tarastanud ning kus toodab peatoiduse, nagu kartulid, kaalikad, porgandid, sibulad, redised, oad …

Metsad annavad marju, mille korjamises on ta osav, sest teab kohti, kus ükski võõras marjul käia ei oska, olgu need maasikad, mustikad või murakad.

Juba mitu aastat teeb ta purkidesse kõikvõimalikke hoidiseid.

“Ma ütlen ausalt: kunagi linnaelus pole ma nii hästi söönud,” tunnistas mees. Puudust tunneb ta vahel vaid lihatoidust.

“Talviti väljas rasket tööd tehes hakkab taimetoidu peal sitkus kaduma, kui õnnestub liha saada, siis lausa tunnen, kuidas jõudu tuleb juurde,” rääkis Urmas. Liha saab ta mõnikord tuttavatele abitöid tehes palga eest.

Teda on kevadtöödelegi appi kutsutud, kuid siis on tal endal kõige kiirem aeg.

“Viljad on vaja maha panna, et talv üle elada,” ütles Urmas, lisades, et leiba-saia ta ei söö. Leiba asendavat edukalt keedetud kaalikas ja ubade söömine andvat tublisti valku.

Suvise toidutootmise kõrval tuleb talviti teha tuulemurrust kütet, see küllalt kaugelt metsa alt kokku korjata ja lume tulles kelgul koju vedada.

“Mul peab vähemalt kahe aasta küttevaru kuivamas olema, sest toorest puitu pole mõtet põletada,” kinnitas puudegagi kokkuhoidlik Urmas, silmanähtavalt oma eluga rahul.

Õnnetuseks on tsivilisatsioon ja selle pärisema – riiklik bürokraatia – üle ta eluläve juba koputamata sisse astunud. Ennast kaitsta pole tal õigupoolest millegagi.

Vähe sellest, et mehel puudub ainumaski kehtiv isikutunnistus peale sünnitunnistuse, ka eluaseme on ta valinud halvasti: maastikukaitsealale, kus ei tohi tuulemurdugi saagida, rääkimata maaharimisest.

“Siin ei tohi koduloom s…gi käia,” naeris ta ise.

Viis-kuus aastat tagasi avastasid Urmase elupaiga looduskaitseametnikud. Tulemuseks oli, et suuliselt anti talle luba oma elustiili vaikselt mõnda aega jätkata.

Nüüd on keskkonnaametnikud taas ta juurde tee leidnud ja kaaluvad võimalust, kuidas mees viia selleni, et see saaks kehtiva dokumendi ja sotsiaalabi korras ulualuse, mille aadressi ei tule märkida pikkus- ja laiuskraadides. Urmas keeldub igasugusest välisest abist. Ka meie piskust, mida sissetungijatena söandasime pakkuda.

“Urmas, mis saab, kui sind siit minema aetakse?” küsisin.

“Kust mina tean, võib-olla pannakse vangi,” vastas mees vihastudes. “Hakkan selle üle mõtlema, kui see juhtub. Midagi ma ikka ette võtan.”

Mu teejuht, kes Urmast aastaid tagasi hästi tundis, ütles tagasiteel, et see lugu võib lõppeda Urmase enesetapuga.

Kiirustasime metsast välja, aga midagi olime sealt kaasa võtnud – võõra mure, mis ei taha meelest minna ja teeb haiget.

Kas ühiskonnal on õigust kodunt välja aetud poega tema uues kodus kiusata, isegi kui see on rüütatud sotsiaalse hoolivusega?

“Kus te varem olite, kui olin linnas kodutu ja puupaljas?” on Urmasel õigus küsida ja oma valitud elustiili kaitsta lähenevas sõjas, kus tal pole palju relvi selle võitmiseks.