Lõkketuled kinnitasid Balti põllumeeste ühtsust

Läti Vabariigis teisel pool riigipiiri põlesid jämedatest halgudest korralikud lõkked, mida eestlasedki uudistasid. Foto: Ants Liigus

Kokkulepitud ajal pool kuus teisipäeva õhtul süütas Eesti ühe parima talu ja maakonna kaunima kodu, lihaveiseid kasvatava Lapite talu tööline Viktor Erismaa koguka heinapalli, ühinedes nii põllumeeste aktsiooniga.

Selle Tallinnast Raekoja platsilt läbi Läti ja Leedu Poola piirini ulatuva toiminguga, Via Baltica äärse lõkkeketiga, andsid kolme väikeriigi põllumajandustootjad Brüsselile märku, et nad nõuavad konkurentsitingimuste ja otsetoetuste kiiremat võrdsustamist.

See tähendab, et ei lepita enam ligi poole väiksema toetusega, võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega.

Siinpool piiri

Lühisõnumina vormus see heinapallide juurde pandud plakatitel “Võrdsed võimalused Balti põllumeestele!”. Tulem hakkab selguma Euroopa ülemkogul täna-homme.

Siinpool Ikla piiri kogunes Lapite talu koguka, ligi 400kilose heinapalli ümber kohalikke ja ülepiirinaabreid, vinges tuules andis tuli kõigile sooja. Lähemale astus Saareõue talu pererahvaski, kes oma heinapalli süütamise järel lähimat lõket ja selle ümber toimuvat uudistama tuli.

Eesti põllumeeste keskliidu president, Harjumaa aukodanik ja AS Saidafarmi juhataja Juhan Särgava sättis maasturi lumisel pehmel heinamaal nii, et ürituse alguses kostaks kõlarist riigihümn. Ettevõtte töödejuhataja Riho Kivisild laskis riigilipu kaunil kangal hämarduvas talveõhtus lehvida, mööduvate autode juhid andsid tervituseks signaali.

“Toetame selle aktsiooniga poliitikuid, kes Brüsseli kuluaarides põllumeeste toetuseks kõnelevad, oleme nendega ühes paadis,” rääkis Juhan Särgava, seljas Saidafarmi rukkilillesinine vormijope. “Oleme see rahvas, kes tahab võrdseid tingimusi Euroopa Liidu ühises majandusruumis, ja toetame nii tarbijaidki, sest kui põllumehi jääb vähemaks, muutub toit kallimaks.”

Kandikult sai ampsata Saidafarmi meiereis valmistatud juustu ja maitsta kohupiima, jutt keerles ettevõtmise võimaliku tulemi ja põllumajandustootjate argipäeva ümber, kuni teeveeres peatus Läti lipu lehvides maastur.

Lõunanaabrite esindusega sammus üle lumise välja põhjanaabrite juurde Salacgriva rajooninõukogu esimees Dagnis Straubergs, kaasas kott kingitusega.

“Põllumehed organiseeruvad, et olla oma nõudmistes ühtsed, need sümboolsed tuled on selle üks kinnitusi,” rääkis Dagnis Straubergs ja ansid Juhan Särgavale üle Salacgriva linna lipu ja meene – puidust majaka kui sealse linna sümboli. Soovides, et selle majaka valguses jõuaksid Balti põllumajandustoootjate nõudmised otsustajateni.

Lätlaste eurohirm

Lätlased alustasid organiseeritud toimingut eestlastest pool tundi varem. Kella viiest, veel valges õhtus, panid nad põlema kogukatest halgudest laotud lõkked, neist esimesed kolm kohe teisel pool endisi piirivalveposte. Kohale oli tuldud peredega ja hulgi, isegi sadakonna kilomeetri kaugustest küladest ja väikelinnadest, joodi kuuma teed ja hammustati kodus küpsetatud pirukaid.

“Tahame tähelepanu tõmmata, et teisedki teaksid, millised on meie põllumajanduses otsetoetused, võrreldes Euroopa Liidu vanemate riikidega, nagu Saksamaa, Prantsusmaa, Taani või ka Poola, mis oma tingimusi seab. Poole väiksemad ju, aga tehnika maksab igal pool ühepalju,” rääkis „Balti traktori” aktsiooni logo ja kirjadega turvavesti kandev talupidaja Marek Berzin.

Nii tema kui teistegi vestlus keerles ühtse põllumajandustoetuse vajaduse kõrval Läti eurole ülemineku ja latist loobumise võimalike tagajärgede ümber. Hirm on hindade hüppelise tõusu ees, nagu eestlased seda kogevad, lihtrahva arvates on eurotsooniga liitumise taga poliitikute huvid ja surve.

Lätlased jäädvustasid oma lõkked kui Balti ühtsuse kinnituse helikopterilt filmilindile.

“Iklast tagasiteel oli pilt päris ilus, mitmel pool põlesid veel lõkked ja rahvas oli nende juures,” rääkis Juhan Särgava eile hommikul telefonitsi. “Ühise ettevõtmisega suutsime Brüsseli nendele jõududele, kes otsustavad, märku anda. Võrdse kohtlemise vajadus on sisuline ja see annab meie poliitikutele vajalikku kindlust, sügavamat kaalu põllumajandustoetuste võrdsustamise vajadusest kõneldes.”

Heinapaki tähendus

Aktsiooni ühe algataja, põllumeeste keskliidu asepresidendi Jaan Sõrra sõnade kohaselt on Euroopa Liidu ühtne põllumajanduspoliitika oma aja ära elanud ja vajab ümberkorraldamist nii, et arvestataks liikmesriikide vahelist solidaarsust ja võrdsust. Heinapakke kui talvist loomasööta ei valinud eestlased lõkkematerjaliks juhuslikult, nendega juhiti tähelepanu sellele, et lahendust pole leidnud niinimetatud euroheina probleem: võrdset hektaritoetust saavad nii need, kes kasvatavad põllukultuure, kui ka need, kes heina aastas kord niidavad või põllule maha purustavad.

Euroheinaga koos muudeti tähenduslikult tuhaks Euroopa Liidu iganenud ühtne põllumajanduspoliitikagi. Nii et põllumajandusest ja maaelust teadlikule inimesele selles 5. veebruari õhtupoolikul toimunud ettevõtmises kujundeid jätkus.

Selline kogukas heinarull, millega Häädemeeste valla Lapite talu aktsiooniga ühines, olnuks ligi 30 veise poolepäevane sööt.