Kommentaar: Türgi-Armeenia kiirlahendus pole parim

Türgi ja Armeenia suhete soojenemine on oluline areng suurel Euraasia malelaual. Kava järgi peaks see tähendama nii diplomaatilise suhtluse taastamist kui riikidevahelise piiri avamist. Siiski pole kindel, et hiljuti allkirjastatud lepped mõlema riigi parlamendis ratifitseeritakse. Pealegi on diplomaatilised suhted ja piiri avamine iseküsimus.

Türgi peaminister Recep Tayyip Erdogan teatas viimasel hetkel, et lepetega saab lõpuni minna siis, kui kõne alla võetakse Mägi-Karabahhi probleemi lahendamine. Üllatus olnuks mu arust küll pigem see, kui Türgi Karabahhi küsimust üldse poleks tõstatanud. Ilmselt võimaldaski asjaolu, et paus Karabahhi suhtes lõpuni välja peeti, lepetega nii kaugele jõuda, nagu jõuti. Vastasel juhul pidurdanuks kogu protsessi Armeenia pool.

Erdogani toetust aserbaidžaani hõimuvendadele on seletatud vajadusega säilitada sisepoliitiline populaarsus. Kahtlemata on hõimuvendlus oluline, türklased ja aserbaidžaanid kõnelevad peaaegu sama keelt, ajalooliselt on neid lahutanud kuuluvus eri riikide alla. Islami usutunnistuselt on türklased sunniidid, aserbaidžaanid šiiidid.

Nagu ei saa Erdogani avaldus olla ootamatu, ei ole ta minu arust kitsalt rahvuspopulistlik, nagu mõni analüütik näikse arvavat. Küsigem: mis saab, kui Türgi homme päev lepped ratifitseerib ja piir kahe riigi vahel avatakse?

Suhtesilujate esimesele juubeldamisele järgneb ränk pohmell. Türgi siseopositsiooni rahulolematusest veel olulisem on see, mis saab Aserbaidžaanist.

Minu hinnangul heidetakse kõigi maha jäetud Aserbaidžaan sel juhul Venemaa mõjusfääri. Hüvasti siis, Nabucco, ja hüvasti, lootused juhtida Kaspia mere basseini gaas ja nafta Venemaa abita Euroopasse! Seda ohtu aimates ootan ma pigem aeglast kui kiiret edasiliikumist.

Praegune Aserbaidžaan ei ole just demokraatlik riik. Sisepoliitikas on palju sallimatust ja oskus oponendiga kokkuleppele jõuda enamasti puudub. Türgi-Armeenia lähenemist võetakse Bakuus närviliselt. Samal ajal tuleb aru anda, et Karabahhi konfliktis kaotas Aserbaidžaan peaaegu kõik, mis kaotada andis. Peale Karabahhi enda okupeeriti temaga külgnevad Aserbaidžaani alad. Kaotades Türgi toetuse, satub Aserbaidžaan meeleheitlikku olukorda.

Pole kahtlust, et sel juhul otsitakse tuge Venemaalt. Aserbaidžaani poliitiline süsteem kopeerib oma suletuse ja kontrollitud demokraatiaga Venemaad juba ammu. Venemaa sissetung Georgiasse tekitas Aserbaidžaani ühiskonnas väga suurt võõristust, aga kui Türgi Aserbaidžaani hülgab, rääkimata Läänest, vaadatakse Moskva poole juba hoopis teise pilguga.

Seega on praegu kõige õigem see, kui Türgi olukorra rahustamiseks aja maha võtab. Nii Aserbaidžaan kui Armeenia vajavad aega selleks, et uue situatsiooniga kohaneda.

Praegu valitseb välistav mõttelaad, mis kompromisse ei tunnista. Kui uus olukord paneb osapooled mõtlema kompromissi tõenäolisusele, võidakse välja tulla rahvastevahelise vaenu lõksust, mida Venemaa sajandite vältel on suutnud Kaukaasias osavalt ära kasutada.

Artikkel pärineb Andres Herkeli veebipäevikust www.herkel.net.