Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
Kodukanti armastav Surju rahvas võib või nahast välja pugeda, aga kuni teeäärse lauda omanik pole selle ümbrusele ega hoonele käsi külge löönud, laiutab küla nimekaardil plekk.
Et see plekk veidi väiksem oleks, laseb Surju vallavalitsus lauda ümbrust tee poolt, nii-öelda oma maalt niita eraomandi piirini. Pisukest puhkust pidav töömees ütleb, et inetu on see hoone küll, aga mis teha, omanikud ju olemas. Tema niiduala ääristab puitunud taimestik, mis vohab silmale peidetuna lauda siseõueski.
Mõni aeg tagasi tõstatas justiitsminister Rein Lang (vt PM 28.08.) teemana külade puhastamise rämpsehitistest.
Jurist Lang pidas silmas eelkõige nõukogudeaegseid lagunevaid tootmishooneid. Sestap tuleb teha mööndus, et Uulu paruni karjamõis ligi 350 elanikuga Surju südames nende alla ei mahu, kuid ega kohalikud sellegi tondilossiks muutuva rajatisega leppida taha.
Omandireformi umbsõlm
Kohalikule võimule viimased teadaolevad hoone omanikud on üks Hispaania, teine Inglismaa aadressiga ja vara haldaja Pärnu südalinna kontoriga kinnisvarafirma Churchill ning nendel on plaan ehitada paksude kivimüüride vahele korterid.
Surju vallavanem Evi Kukk harutab omandireformi umbsõlme siiani, sest valla keskuses asuva karjalauda tagastas reformikomisjon selle õigusjärgsele omanikule, tollal Vigalas elanud Helja S-ile 1993. aasta 4. mail.
“Proua isa oli ostnud selle lauda Surju mõisalt, nii nagu ka kaks maja, üks neist seisab tühjana kohe üle tee lauda vastas ja teisega, kus meil oli haigla ja nüüd hooldekodu, käisime riigikohtuni väljas,” seletab ümberkorralduste labürinte läbinud kauaaegne vallavanem. “Laudaga oli omanikul nii kiire, et majand pidi oma noorloomad sealt kiiresti välja viima.”
Kuus aastat hiljem läks kohalikul võimul kops üle maksa, kui küla nähtavaimas kohas omanikupoolset huvi ja ettevõtmist märgata polnud.
Hooned seisid tühjalt, lagunesid ja suuliste vestluste kasutegur omanikuga pöördus nulliks. Nii võttiski Surju vallavalitsus 1999. aasta 10. mail vastu korralduse “Ehitiste korrastamine või kõrvaldamine”, mille esimene punkt andis omanikule ette tähtaja korrastada või kõrvaldada lagunenud karjalaut hiljemalt 2000. aasta 1. juuniks. Vastasel juhul lubab vallavalitsus algatada hoone sundvõõrandamise.
Veidi rohkem kui kuu aja pärast läks seadusjärgne omanik manala teele ja veidi rohkem kui aasta hiljem pärisid karjamõisa hooned kaasomanikena Helja S-i tütar Britt ja õetütar Mari-Ann. Kinnistu nimetusega “Karjalauda maa” tagastas vallavalitsus oma korraldusega neile kahele naisele 2002. aasta 24. septembril. Kinnistamisotsus tehti ligi pool aastat hiljem, kui laudahooned olid juba müügis.
“Kui laudahooned saime, olid need viisakas korras ja olime õnnelikud, et keegi välismaalane ostis need ära, sest meil endil laudaga plaane ei olnud,” selgitab vanaema pärandi käekäiku Pärnus elav Britt, kellele kuulub omaaegne Surju mõisa üle viie hektari suurune looduskaitsealune park koos järvega.
Korterid siseõuega
Omandireformi umbsõlme aitas veidi järele anda ootamatu külaline Surju vallavanema kabinetis - OÜ Churchill esindaja, kes kinnitas uute omanike plaanidele tuginedes, et karjalauda asemele tuleb kaheksa korteriga elamu. Paraku on 2005. aastast saanud 2006. ja sellegi lõpp paistab. Ülemöödunud sajandi lõpul laotud seinte vahel on toimetatud lammutustööd ja lagi mädaneb tükati eterniitplaatideta jäänud katuse all, akende augud vahivad uudistajat tühja pilguga nagu kummituse silmad ja seintelt tekste lugedes mõtled, et üleüldine kirjaoskus jätab soovida.
“Meil oli hea meel, kui kuulsime, et siia tahetakse korterid teha,” kinnitab vallavanem. “Kuigi maa sihtotstarve on põllumajanduslike tootmishoonete alune maa ja 2003. aastal kehtestatud valla üldplaneeringus on see soovituslikult väike-kergetööstuslik maa, saavad omanikud algatada sihtotstarbe muutmise elamumaaks ning vastavalt sellele ka algatada detailplaneeringu.”
Surju valla maanõunik Andrus Lillemaa lisab, et kuigi kinnistu on 6421 ruutmeetrit, jääb see põhiliselt lauda alla, sest selle koha peal 1920. aastal võõrandatud mõisal maad ei olnud.
Lootusekiirena vilksatanud OÜ Churchilli esindaja suhtlemisest vallavanemaga on peaaegu aasta möödas. Tänavu kevadel rippus hoonel korraks taas osaühingu logoga müügiteade, kuid kadus peagi. Surjulased jäid ootama sündmuste arengut ehk seda, et nüüd lõpuks ometi keegi hakkab lauda väljanägemist parandama.
“Et hoone on vahetanud omanikke ja olnud pidevalt müügis, pole saanud sundvõõrandamise protseduuri alustada,” on vallavanem sellest teemast väsimas.
Seevastu pulbitseb teotahtest Churchilli tegevdirektor Lee Williams, lööb oma kabinetis laual lahti mahuka kausta ja näitab pilte-jooniseid sellest, milline hakkab välja nägema praegune Surju valla murelaps number üks.
“Ökonoomsuse huvides plaanime sinna nagu ridaelamu tüüpi majja kümmet korterit, neist osa luks, siseõue saaks rajada aia,” seletab Williams.
Miks vahepeal on lastud hulga vett merre voolata, seda põhjendab tegevdirektor sellega, et kuna vallavalitsus nõudis originaalseinte allesjätmist, läinuks renoveerimine väga kalliks. Inspireeris välismaiseid kinnisvarategelasi Surju aga eelkõige läheduse pärast Pärnuga ja stiilse vana hoonekompleksiga, millesse paikkonnale kasulikult investeerida.
“Kui vald oleks selle poolt, et saaks koleda maja eest ära ega esitaks meile rangeid renoveerimistingimusi, mida nii vanas ja lagunenud hoonekompleksis on raske täita, teeksime plaani teoks,” kinnitab Churchilli tegevdirektor ja lubab peagi kohtuda vallavanemaga.
Samal ajal on Williams mõnevõrra nördinud nende objekti luubi alla võtmisest, sest lauda taga pole kiita olukorras eraomandis sovhoosiaegne ait-kuivati. Kuke sõnul hoiab piraka tootmishoone omanik ümbruse korras.
Surju mõisa laudahoonete kohta kinnitab Kukk, et need ei ole kaitsealused objektid ja vallavalitsus pole haldajale kunagi esitanud originaalseinte allesjätmise nõuet.
