Palestiina versus Afganistan ja Osama bin Laden

Pühapäeval hakkas teleekraanil taas vilksama Osama bin Ladeni nägu ja sõnum, milles väidetavalt kinnitati al-Qaeda seotust nigeerlase Abdulmutallabi katsega õhkida 25. detsembril Detroidis maandunud lennuk.

Tegu oli ei tea mitmenda jutuga sellest, et bin Laden võtvat vastutuse terroriteo eest endale, samal ajal polevatki kindel, kas see ikka on bin Ladeni enda hääl. Just kahtlus mehe ja hääle ehtsuses on alati domineerima jäänud ning seetõttu tähelepanu alt välja jäänud läkituse iva.

See on aga 11/9 järel olnud üks ja seesama: tegu on kättemaksuga Palestiina jätkuva okupeerimise eest, täpsemalt USA toetuse eest Iisraelile selle tegemise eest. Ehk nagu äsja kõlas: ”Ameerika ei saa julgeolekut nautida, kuni meie seda Palestiinas tegelikult ei naudi … Ei ole õiglane, et teie naudite head elu, meie vennad Gazas aga peavad kannatama halvimat elatustaset.” Järeldus: seepärast ründame teid, kuni toetate Iisraeli.

Probleem on Pakistan

Ma pole silmanud kõiki bin Ladeni läkitusi, ent kohe kindlasti mainiti selle üle kaheksa-aasta vanuse loo algaastail üksnes Palestiinat. Gaza sektori eraldi väljatoomine algas ilmselt aasta tagasi toimunud sõjaga seal ja on mõjutatud teatest, et Iisrael ikkagi maksis ÜRO-le üle kümne miljoni dollari kahjutasu sõjas purustatud ÜRO hoonete eest. Teisisõnu, Iisrael on tunnistanud vähemalt ühte eksimust.

Aga olulise juurde: peamine neis läkitustes pole eht või võlts bin Laden, vaid probleemi mainimine – Palestiina. Selleks ei ole Afganistan!

Tegelikult tehakse asukohavahetus (Palestiina asemel Afganistan) peaaegu märkamatult, sest bin Laden ju tõesti asub seal (või Pakistanis). Jääks aga kuulaja-lugeja mõte Palestiina külge, kõlaks järgmine loogiline küsimus: miks siis üldse Palestiina okupatsiooni lõpetamise ja iseseisva riigi loomise asemel sõditakse Afganistanis? Seda tulnuks täiel häälel küsida 2001. aastal ja seda pole hilja küsida praegugi. Afganistani sõda on ju algusest peale olnud tähelepanu viimine peaprobleemilt teise-kolmandajärgulisele. Paari-kolme miljonit palestiinlast puudutav probleem asendati ühe kurjategija tagaajamise kampaaniaga kümneid tuhandeid kilomeetreid “õigest” kohast eemal.

Ettekäändeks sai seda kurjategijat välja andmast keeldunud valitsus, mida peeti vajalikuks karistada. Paraku kallale minnes kogu 13 miljoni elanikuga riigile!

Võitmatu vaenlane

Ameeriklastele ja nende liitlastele on see sõda tundmatu vastasega, keda tõenäoliselt ei suudetagi võita. Kümmekond päeva tagasi korraldatud rünnak Afganistani presidendipaleele tuletas paratamatult meelde USA käbarate käimist Vietnamis: okupantide jalge all põleb maa nüüd kõikjal Afganistaniski ja on raske loota, et sõja afganiseerimine annaks tulu. Oli ju ka vietnamiseerimine!

Bin Ladeni läkitusega samal ajal tuli teade Afganistani valimiskomisjoni otsusest lükata 22. maile määratud parlamendivalimised septembrisse.

Muidugi pole Afganistanis sõda jätkata püüdvatele tegelastele probleemiks ükskõik milliseid argumente leida, kuid tundub, et sedapuhku on tehtud otsuse taga otsene oht, et mõni Euroopa riik võinuks hakata homme Londonis algaval Afganistani konverentsil vastu rääkima USA-le.

Ajakirjanduse kontroll pole liitlasriikidele raske ettevõtmine, aga ikkagi mäletatakse, millise õhinaga räägiti mullu 20. augustil Afganistanis toimunud presidendivalimistest, mis sõtta pöörde tooma pidid.

Aga kukkus välja kõige ehtsam vassimine ning lääne valimisnormide ja kohalesõitnud vaatlejate häbistamine.

USA riigidepartemang muutis 48 tunni jooksul neli korda oma lähenemist valimistulemuse käsitlemisele. Sellest võib vaikida, ent nii see oli.

Tagajärg on see, et Afganistani eliit pole siiani lasknud Hamid Karzail valitsust moodustada. Ehkki vastutasuks olnuks Londoni konverentsilt laekuv raha. Avalikku väitlemist vältides peeti Washingtonis sestap targemaks veel kord … mitte otsustada. Ei usu, et see oluliselt mõjutaks sõja lõpplahendust Afganistanis.