Danute Sirijos Giraite: Tammsaare tõi Leedu aasta tõlkija tugitooli

Danute Sirijos Giraite. Foto: Urmas Luik

Leedu nädala raames viibis Pärnus tõlkija Danute Sirijos Giraite, kes aitas üritust ette valmistada ja mitu näitust siia korraldada.

Eesti kultuuri vahendamise eest Leedu Vabariigis pälvis ta president Merilt Maarjamaa risti V klassi teenetemärgi. Kodumaal aga sai Sirijos Giraite äsja ülemaailmse PEN-keskuse Leedu osakonna asutatud auhinna - aasta tõlkija tugitooli, mis väärtustab teda kui Tammsaare suurromaani “Tõde ja õigus” esimese osa leedu keelde tõlkijat. Eesti kirjandusklassikasse kuuluv teos ilmus “Maailma kirjanduse raamatukogu” sarja 100. raamatuna.

Danute Sirijos Giraite,

Tammsaare “Tõde ja õigus” on suurteos, mille esimene köide teie vahendusel on leedukeelsete lugejate laual. Kui kaua teil tõlkimine aega võttis?

Võtsin selle teose plaani 25 aastat tagasi, kirjastusel VAGA oli see võetud “Maailma kirjanduse raamatukogu” sarjas ilmuvate teoste plaani, aga siis hakkas laulev revolutsioon, järgnesid muud sündmused ning see sari katkes.

Aga mina ei kaotanud lootust, vahetevahel tõlkisin seda lauasahtlisse edasi. Kui lõpuks selgus, et see on kirjastuse plaanis, võttis tõlkimine kaks aastat puhtalt. Lõpetasin selle töö oma Rannametsa suvekodus.

Mitmes raamat see teil oma emakeelde tõlkida oli?

Koos soome ja inglise keelest tõlgitud teostega kas 32. või 33. Eesti keelest sain just valmis Kivirähu “Sirli, Siim ja saladused”, niisugune geniaalne kogu pere raamat. Väga tahaksin edasi teha “Tõe ja õiguse” teist osa.

Kui oluline on teile aasta tõlkija tugitool kui auhind?

See on Leedus tõlkijale ainus tunnustus. Aga suurim tunnustus on mulle see, kui inimesed ütlevad, et tead, ma ühe ropsuga lugesin selle raamatu läbi, see on nii köitev. Teos tõmbab tähelepanu Eesti kirjandusele ja Tammsaare loomingule, minult kui tõlkijalt küsitakse autogrammi. Järelsõna “Tõe ja õiguse” esimesele köitele kirjutas kirjandusteadlane Leenu Siimisker.

Mis teid eesti keele puhul võlub?

Eesti keel on ilus ja kõlab ilusti. Tõlkimisel võlub mängulisus, sest leedu keelele ei ole omane, et sõna saab leida mitmest tüvest ja tekitada sõnu. Uuemad autorid nagu Kivirähk kasutavad neid võimalusi ohtralt.

Kuidas te eesti keele juurde sattusite?

Ma olen viienda põlve vilniuslane. Minu vanaisa oli kahe sõja vahel Leedu tuntud luuletaja ja lõi Eestiga suhted, isal kui luuletajal oli Eestis palju sõpru ja tuttavaid, nii et see huvi on mul nagu geenides.

Huvist eesti keele vastu tulin Tartu ülikooli, teadsin mõnda sõna ja pidin valima vene filoloogia osakonna esialgu. Mingeid õppeprogramme minusugusele tollal ei olnud, nüüd on vahetusprogrammid ja Leedus on võimalik õppida eesti keelt. Aga tollal oli nii, et professor Ariste ütles: võta ja kirjuta, mida sa kuuled. Mina kirjutasin ühe pika lause, ei saanud aru, kus sõna lõpeb või algab või mida see tähendab.

Teil on Rannametsa külas suvekodu. Mismoodi te selle koha leidsite?

Tahtsin endale suvekodu mere äärde, aga nõukogude ajal oli see eriti raske. Terve meie mereäär oli selline, kuhu oli vaja piirivalve luba, lihtsurelik sinna ei saanud.

Siis kohtusin teie parteijuhi Valter Udamiga kirjanike liidu majas, kus talle anti näidendi “Vastutus” kirjutamise eest auhind ja mina sain auhinna Jaan Krossi “Keisri hullu” tõlkimise eest. Hakkasime Udamiga rääkima, tema aitas leida Rannametsa maja, koht meeldis mulle.