Eesti esindus Berliinis tähistab 90. aastapäeva

Eesti on traditsiooniliselt olnud lähedalt seotud Saksamaaga. Berliinis asutati diplomaatiline esindus juba 1919. aasta kevadsuvel, kui Saksa välisministeerium tunnustas Mihkel Martnat kui Eesti Vabariigi esindajat.


Pärast tuntud sotsiaaldemokraati sai noore saatkonna asjuriks – Eesti Vabariiki polnud veel de jure tunnustatud – Eduard Vilde.



Eesti esindus Berliinis


Eduard Vilde ametiajal arenesid välja diplomaatilised struktuurid ja tekkis vajadus esinduse järele. Tänu tollase peakonsuli Voldemar Puhki toetusele sai ostetud elegantne hoone prestiižikas Tiergarteni linnaosas. 15. maist 1920 on Eesti (suur)saatkonna aadress Berliinis olnud Hildebrandstraße 5 (enne 1940. aastat olid Eestil välisriikides vaid saatkonnad ja konsulaadid, toim).



Tiergartenit peetakse Berliini uhkeimaks rajooniks, siia tekkis 200 aasta eest pealinna esimene villade rajoon. Saksamaa ühinemise järel loetakse piirkonda diplomaatide linnakeseks, kuid siia ehitatakse noobleid kortermajugi motoga “Elage kõrvuti diplomaatidega”.



1852. aastal ostis Tiergartenis maatüki šokolaadivabrikant Theodor Hildebrand. Esimene maja ehitati H. Kirchhoffi plaanide kohaselt ja seda laiendasid 30 aastat hiljem Kayser & von Großheim. Maa ja maja, mis varem asusid saatkonna krundil, kuulusid õukonnavarustaja Robrechtile, kes pärandas need oma tütrele proua Hemptenmacherile. Uue omaniku palvel plaanisid arhitektid Reimarus & Hetzel villa, mille teostamiseks vana hoonestus 1895. aastal osaliselt lammutati. Kerkinud elegantne liivakivimaja on tänini põhiosas säilinud. Algul eluhooneks kavandatud maja jaguneb fassaadiliigendustega neljaks suuremaks osaks.



Väliskülge ehivad horisontaalsimsid ja -vuugid, samuti eri kujundusega ja ohtra krohvdekooriga kaunistatud aknad. Sisekujunduslikult on huvitavaim osa poolkeldrikorruse kohale jääv peakorrus. Tubade laed on dekoreeritud maalide ja krohvrosettidega, tänaseni on säilinud 1920. aastate puidust lükanduksed, samuti küttekehade katted ja parkettpõrand. Suursaadiku modernne residents asub hoone katusekorrusel. Mööbel ja valgustus on Eestist, olles valmistatud spetsiaalselt saatkonna tarvis.



Kuna Esimene maailmasõda ja keisririigi lagunemine tõid Saksamaa ellu suuri muutusi, hakkas paljudel omanikel villade majandamine üle jõu käima. Nii oli proua Hemptenmachergi sunnitud müüma oma esindusliku hoone Voldemar Puhkile. Kuna noorel, äsja iseseisvunud vabariigil polnud raha kinnisvara hankimiseks, ostis diplomaat hoone eraisikuna.



Pärast Eesti okupeerimist punavägede poolt läks saatkond nõukogude võimule. Venelased ei saanud aga kaua oma uuest majast rõõmu tunda, sest kui Hitler alustas operatsiooni ”Barbarossa” Stalini riigi vastu, kolis eestlaste majja Saksa välisministeerium.



Pärast Natsi-Saksamaa kapituleerumist olid Hildebrandstraßel sõjast puutumata ainult kolm maja, nende hulgas Eesti saatkonna hoone, mis nüüd jäi Briti sektorisse. Teatavasti ei tunnustanud Suurbritannia NSV Liidu okupatsiooni, mistõttu Berliini kinnistusraamatus jäi muutmata sissekanne omaniku kohta.



Kuna aga Saksamaa ei tunnustanud Eesti Londonis resideerivat eksiilvalitsust, haldas üürimajaks muudetud hoonet kuni selle tagastamiseni Eesti Vabariigile Lääne-Berliini linnavalitsuse määratud advokaat.



Eesti esindushoone restaureerimist juhtis arhitekt Olavi Nõmmik, see avati pidulikult president Lennart Meri kohalolekul 27. septembril 2001. Villa korrastamine läks riigile maksma 23 miljonit krooni. Eestlaste naabrid on Saksa kaitseministeerium, Austria, Itaalia, Jaapani ja Lõuna-Aafrika saatkond. Kohe-kohe valmib Slovakkia esindus ja peagi hakatakse ehitama Kreeka ja Türgi saatkonna hoonet.



Berliini mõmmikud


Karudest ei saa Berliinis kuidagi mööda minna: linn on mesikäppadest suisa üle ujutatud. Seetõttu pole ime, et Eesti saatkonna aias seisab oma päntjalg Buddy-Bäri, mille kinkis esindusele Berliini Rotary klubi Spandau Zitadelle Eesti Euroopa Liidu liikmeks saamise puhul. Tollane suursaadik Riina Ruth Kionka on klubi auliige.



Eestile igiomane karu, mis on tehtud kunstnik Guido von Martensi idee põhjal, pöörleb kuullaagrite abil terasringis ja on tujule vastavalt kord tantsija, kord võimleja. Ning kui selleks lusti, viskab mõmmik vahel end isegi külili.



Eesti 92. aastapäev ja esinduse 90 aasta juubel


Traditsiooniliselt kutsus Eesti suursaadik Saksamaal Mart Laanemäe koos abikaasa Nelega 24. veebruaril Berliini tähistama nii meie riigi sünnipäeva kui esinduse 90 aasta juubelit liiduvalitsuse, liidumaade, kohalike omavalitsuste, tööstuse, tsiviilühiskonna ja Saksamaa eestlaste organisatsioonide esindajad. Kutsed saadeti Saksamaale akrediteeritud diplomaatidelegi.



Eesti, Saksa ja ELi lipu kõrvale oli heisatud Seto kuningriigi lipp, sest nagu rääkis suursaadik, on Eesti kaguosa rahvastikul meie ajaloos eriline roll.



Setudel oli oma iseolemine juba 11. sajandi keskpaigas, kui nende aladele tungisid Kiievi-Venemaa väed. Nii on neil oma keel, kultuur ja usk. Setud ei ole kunagi olnud pärisorjad. Tänu rahva kokkuhoidmisele säilitati soomeugrilikkus.



Aastapäeva pidulikuks tähistamiseks olid setud katnud Berliini saatkonna esindusruumides 300 külalisele Eesti söögilaua, kus muu hulgas pakuti hautatud kartuliputru peki, tangude ja peedikastmega ning kamavahtu jõhvikatega.

Tagasi üles