Paks lumi kahjustas pisut August Rapi mesilatki

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Mesinik August Rapp suitsutab oma Rindali mesilas ründavaid tiivulisi eemale.
Mesinik August Rapp suitsutab oma Rindali mesilas ründavaid tiivulisi eemale. Foto: Urmas Luik

Pärnumaa mesinik August Rapp tõdes, et talvine lumekoorem kahjustas temagi mesilinde, välja läks ligemale 20 taru 180st.


“Aga ma ei pea seda katastroofiks. Mesilasemasid sai hukka ja pahandust tegid nugised, kes närisid mesipuid väljast,” rääkis Rapp eile kärgi puudesse pannes. Parajasti olid käsil tarud, mis paiknevad kunagise Rindali mõisa varemete läheduses. “Tegin neile kevadise söötmise ära,” märkis ta.



Abiline oli Rapil ka: üks kohalikest väikemesinikest, kes ei tahtnud oma nime öelda. “Oleme koopereerunud, nad tulevad minu juurde õppima,” selgitas Rapp.



August Rapi mesila toodab suvel mett neli-viis tonni. Ta peab lugu valgest rapsimeest, kus väga palju glükoosi, mis toidab rakke. “Paakspuudelt ja rapsilt saadav segu annab mõnusa linnumagusa ega ole nii valge,” selgitas ta.



Härmatis jätab mesilinnu nälga


Rapp rääkis, et sel talvel suri mesilasi nälga. Asi polnud selles, et ei jätkunud sööta, vaid külmas. Kui mesilind taru keskelt maiustama hakkas ja ühe otsa puus tühjaks sõi, ei saanud ta naasta, kuna härmatis segas.



Kui on pikalt külm, tekib ümber mesilaskobara härmatis. Mesilase tapavad nälg ja niiskus, mitte külm.



Mesipuude talveks soojustamine on tähtis asi, kuid Rapp ütleb end tarude katmisega tagasihoidlik olevat.



“Tõstan katuse üles ja mesilased isegi paistavad: raami vaheliistud on mul ära võetud,” seletas Rapp. Kattekotid täidab ta vatiga.



“Euroopas on paiku, kus talve ainult kuu. Seal sureb selle ajaga 25 protsenti mesilasi. Miks, seda uurivad isegi teadlased. Aga noh, kui nad iga päeva arseeni sisse söövad, hakkab ükskord mõjuma,” lõpetas Rapp kujuka võrdlusega.



Kui 2002/2003. aasta talvel hukkus Eestis palju mesilasperesid, tuli riik appi rahalise toetusega.



Tänavu ilmselt toetust ei saa


Eesti mesinike liidu juhatuse esimehe Aleksander Kilgi väitel ei saa sel aastal rääkida üle-eestilisest katastroofist, ehkki talle on teada mitme väikemesiniku suur mure.



“Tean, et ühel Virtsu mesinikul jäi palju tarusid elutuks, kuid Eestis on pilt varieeruv ja kui perede hukkumine ei võta tõsise majandusliku häda mõõtu, ei saa valitsuselt toetust küsima minna,” nentis Kilk.



Rapi mesilale tegid 2002/2003 talvel liiga karihiired ja välja läks ligemale 50 peret. “Sain 50 000 krooni toetust ja sellega hoidsin äri üleval,” märkis ta.



Mesiniku ütlust mööda on meetootmisega nii, et kui oma töötunde ei loe, tasub see ära, muidu mitte. Mee müüb ta põhiliselt Eestis. “No kui mõni sõber sõidab Saksamaale, võtab minult tuttavate tarbeks mõnikümmend kilo kaasa,” naeris ta.



Rapp ütles, et tal on maaomanikega head suhted, mesila paikneb üheksas kohas.



“Mürgipritsimisel hoiatatakse alati ette. Ameerikas on selline suhtumine: mesilased tolmutavad põldu ja maaomanik maksab suviti iga taru eest põlluveerel 40 dollarit. Aga meil on tolmeldamistasu paika panemata, kõik käib aitähi eest ja saad õiendada ka veel, kui jalus oled,” avaldas Rapp.

Märksõnad

Tagasi üles