Õpetaja Marge Rull: Kergem on rõõmus olla!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Marge Rull.

FOTO: Erakogu

27. september 1994
Meie kooli energiast pakatav särasilmne tantsuõpetaja Marge Rull on sündinud õnnetähe all. Igal aastal 28. septembril peab ta oma teist sünnipäeva, mõeldes saatuslikule ööle, millest tänavu möödub 16 aastat.
 

Eliina Uibu (9. kl) joonistus "Silmad täis taevast ja merd", illustratsioon portreeloo juurde Marge Rullist.

FOTO: Illustratsioon

1994. aasta 27. septembri õhtul lahkus reisilaev Estonia, pardal 989 inimest, Tallinna sadamast ja võttis suuna Stockholmi suunas. Keegi ei aimanud, et valge uhke laev läheb seekord oma viimasele teekonnale. Kapten Arvo Anderson teadis, et ilmateade lubas merel tuule kiiruseks koguni 26 m/s, kuid suurel ja tugeval Estonial polnud põhjust ookeanitorme karta.

Debüütesinemine laeval
Üks inimene oli aga hirmul terve õhtu. See oli 25aastane tantsija Marge, kaheksaliikmelise Pärnu sõutantsutrupi Pantera liige, kes reisi algusest saadik kummalist hirmu tundis. Pantera debüütesinemine Estonial oli tegelikult plaanis alles järgmisel päeval, kuid eelmised esinejad palusid Pärnu tüdrukutel päev varem tööd alustada. “Olime muidugi nõus, kõik tahtsid juba laeval tantsida,” meenutab Marge Rull.

Torm tõuseb
Torm merel muutus järjest suuremaks. “Meile öeldi, et me ei pea oma kolmeosalist programmi lõpuni tegema, aga tantsisime ikka edasi. Olime ju nii palju trenni teinud ja vaeva näinud,” räägib Marge. Tantsuprogrammi lõppedes läksid kõik oma kajutitesse, aga magamisest ei tulnud midagi välja. “Ma kartsin väga,” meenutab ta. “Kogu õhtu tundsin suurt hirmu. Ütlesin isegi tüdrukutele, et mõelge, mis küll saada võib, kui laevaga midagi juhtub. Ma polnud nii suure tormi käes kunagi olnud,” räägib Marge.

Algab põgenemine
“Ühel hetkel tundsin, kuidas laev imelikult viltu vajus. Minu jaoks oleks nagu stradipauk kõlanud, tormasin kajutist välja ega peatunud enne, kui olin väljas,” jutustab Marge. Pärnu tüdrukute kajut oli õnneks neljandal tekil ning väljapääsu juurde pääses lihtsalt. Marge jõudis laevatekile esimeste seas.  

Kui ta pärast vette hüppamist pinnale tõusis, oli ees päästeparv. Paati tõmbasid ta sisse laevameeskonna liikmed. “Ei olnud pinget ega rüselemist. Kõik käis kuidagi vaikselt ja asjalikult,” meenutab Marge.

Algul pääses Marge tagurpidi olevale päästepaadile. Õnneks taipas ta, et tuleb jõuda õigetpidi õõtsuvale päästeparvele, ja see oli ainuõige otsus. Hiljem selgus, et mitmed inimesed, kes jäid kummuli oleva parve põhjale ootama, külmusid surnuks.

Igavik päästeparves
“Siis algas minu jaoks kõige hullem – ootamine,” mõtiskleb Marge. “Seitse ja pool tundi tormise mere kõrgetel lainetel loksudes mõtlesin Jumalale ja sellele, miks küll pean nii noorelt surema. Kajutist päästeparveni jõudmise ajal ainult tegutsesin, polnud aega mõelda, siis aga ... Olukord muutus hulluks, sest nüüd oli aega hirmu tunda,” räägib tantsuõpetaja. Tormine meri möllas, lained pritsisid parve sisse jääkülma vett. “Mulle hakkas pähe jõudma, mis tegelikult juhtus.”

Marge kuulis korra helikopterite müra, kuid neid päästma ei tulnud keegi. Siis kandsid lained parve ühe laeva lähedale. “Mäletan, et nägin laeval seisvaid inimesi, kuid lootus, et meid päästetakse, muutus järjest väiksemaks,” jutustab Marge. Parvel olnud inimesed hakkasid uinuma. “Olemine läks soojaks ja mõnusaks,” lisab Marge. Tõenäoliselt oli nende paat viimaste päästetute seas.  

Marge sära saladus
“Kergem on lõbus olla, see kõik on lihtsalt minu sees,” ütleb Marge, kui temalt küsitakse imelise sära saladust. “Vahel, kui olen väsinud ja tahaks mõnest kohustusest kõrvale hiilida, pean endaga dialoogi. Küsin siis: “Marge, kas sa tõesti oled nõrk?”

Tantsuõpetaja teab, et alla andes teeks ta endale karuteene. Selle tagajärjeks oleks aga konflikt. “Ma usun ka, et kui teen kellelegi halba, võib see mulle endale tagasi tulla. Kui minuga midagi juhtub, siis mõtlengi, et halb tuli tagasi, ja parastan: “Väga hea, Marge, said nüüd!” naerab ta.

Kool on väljakutse
Kooli algklasside lastele tantsutundi andma tulles poleks Marge arvanud, mis ees ootab. “Algul oli raske. Mõtlesin, et saan väikeste lastega lihtsalt hakkama, kuid siis avastasin, et koolis töötamine on üks minu raskemaid elukogemusi,” ütleb õpetaja Marge ja lisab, et tegelikult on iga päev siin huvitav. “Ja kui siit välja lähen, olen ikka rõõmus,” naeratab Marge kelmikalt.
 

Tagasi üles