Kommentaar: Türgi näitab euroopalikkust

Türgi põhiseaduse muudatusi kohtusüsteemi ümberkujundamise ja armee võimu kärpimise kohta toetas pühapäevasel rahvahääletusel 57,88 protsenti valijaist. Foto: Reuters

Nende ridade lugemise ajal on ilmselt selge suurem osa Euroopa Liidu välisministeeriumi võtmetegelastest, kelle hulgas, nagu poolteist kuud tagasi sai tähelepanu juhitud, võib Ida-Euroopa esindajad ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Ida-Euroopa välisministrid olid oma kolleegidega koos lõppenud nädalal, ent kõnealusel teemal piirdusid nad kätelaiutamisega ja kiirustasid väitma, et on arutada märksa olulisemat: ELi strateegilisi suhteid Hiina, India ja Brasiiliaga. Ehkki - ja seda teab lugejagi - on viimased üheksa aastat eriti teravad olnud USA ja Euroopa suhted islamimaailmaga. Ja kuigi nende hulgas on suurriike, ei räägitud Gymnichiski ELi strateegilistest suhetest mõne islamiriigiga. See ei saanud olla jutt olukorrast Pakistanis, lähtudes tohutust üleujutusest, ega olukorrast Türgis, tulenevalt sealsest referendumist.

Kui lisada viimase nädala kuumad uudised koraani põletamisest ja mošee ehitamisest ja reageeringutest neile, on ilmne, et ELi välissuhtluses on auk. Igasuguseid strateegiaid on, aga moslemitega pole. Samal ajal sõditakse moslemitega nii Afganistanis kui Pakistanis, pommid plahvatavad Iraagis, Venemaa koloniaalsõdadest rääkimata. Hea seegi, et president Obama lubas kurikuulsal aastapäeval, et USA ei hakka kunagi islamiga sõdima.

Selles kristlastele selgelt rumalas seisus on mõistlik tunnustada Türgi valitsust, mis pühapäevase rahvahääletusega püüab jätkata strateegilist koostööd Euroopaga. Ühepoolset koostööd, sest Pariis ja Berliin ladusid kiiresti tõkked ette. Türklaste ja just Õigluse ja Korra partei valitsuse visadus hämmastab, sest põhiseaduse muutmiseks rahvahääletust korraldades võis ette näha, et opositsioon kasutab seda edukalt enda huvides.

Olgu meenutatud, et Türgi euroopastumist alustanud Kemal Atatürk rajas kahe partei süsteemi, mis toimis esimese sõjalise riigipöördeni aastal 1960. Nüüdki on korralik opositsioon olemas ja kui hääletamas käis 77 protsenti valijatest, siis põhiseaduse muutmist toetas 58 protsenti ja vastu oli 42 protsenti. Väga euroopalik aktiivsus ja tulemus.

Euroopalikumaks muutub põhiseaduski, kus on laialt kirjas inimõigused ja sõjavägi allutatakse tsiviilkontrollile. Sümboolne on seegi, et referendum toimus teise sõjalise riigipöörde 30. aastapäeval ja nüüd lubab põhiseadus kohtu alla anda kõik seadusliku võimu ründajad ehk 1980. aasta riigipöörde läbiviijadki. Nagu juhtus sama seltskonnaga Kreekas ja sünnib praegu Argentinas, Tšiilis, Uruguays.

Mida on Euroopal ja europarlamendil, mida 2002. aastal kasutati tööriistana Türgi ELi ambitsioonide tõrjumiseks, öelda Türgi euroopaliku põhiseaduse vastu?! Esmaspäev näitas, et suudeti vinguda opositsiooni 42protsendise toetuse pärast.

Vingumise tagamaa on muus. Kui viis kuni kümme aastat tagasi (enne sõda Iraagis) hoidis Ankara end distantsil muude moslemite suhtes, siis nüüd ta seda enam ei tee. Ajades asju nii Iraani kui lõunanaabritega, pakkudes Egiptusele konkurentsi Lähis-Ida kriisi vahendamises. 81aastane Mubarak oli kohal Washingtonis katsel taasalustada Iisraeli-Palestiina otsekõnelusi, ent ilmselt pole teda kauaks ega ole selge, kes Egiptust juhtima hakkab.

Pealegi jõudis Türgi end araablaste suhtes hästi positsioneerida Gaza vabaduse laevastiku päevil, kui Iisraeli eriüksuslased seda rahvusvaheliste vetes ründasid. Tegevus kahes suunas võib tähendada seda, et Türgi hakkab pürgima ELi kui potentsiaalne rahu kehtestaja Lähis-Idas. Niisugusele sisenejale on raske ei öelda.

Türgist võib ELile strateegilise partnerina kasu olla Lõuna-Kaukaasia rindelgi.

Kaks kuud tagasi, 17.-18. juulil sõlmis EL assotsieerumislepingud Armeenia, Aserbaidþaani ja Georgiaga. Ehk tegi ära selle, mis tehti Eesti, Läti ja Leeduga 1995. aastal. Tasub mõtiskleda ajaloo üle. 1991. aastal olime ju nendega võrdses seisus, ainult meie geopoliitiline asend oli parem. Balti riikidest allkirjastasid toonased lepingud peaministrid, Armeeniast välisministri asetäitja, aga kohale ilmunud ELi esindaja staatus kõrgemat partnerit ei nõudnudki!

Nii et riikidega, mis siiralt püüdlevad ELi poole, aetakse asju hilinemisega ja tagasihoidlikul tasemel. Mis teha, sest suurel moodustisel on suured strateegilised partnerid. Aga kui suurmoodustise väiksed osad ülejäänud väikseid ei märka, mis see siis on? Meie välisminister Urmas Paet igal juhul oli läinud nädalal Georgias.