Kommentaar: Liibüa ja ümbruskond

Vietnami võõrtöölised mängivad kaarte, oodates kodumaale sõitu Liibüa naaberriigis Tuneesias. Foto: Reuters

Nende ridade kirjutamise ajal polnud selge, mis saab Liibüa diktaatorist, keda kõik suured osapooled – USA-Iisrael, Euroopa Liit ja sellest kolmikust sõltuv Araabia Maade Liiga ning Venemaa ja Hiina – olid otsustanud ohvriks tuua. Tähelepanuväärne oli see, kuidas uudistekanalitelt kadus Iraan, ehkki seal toimusid üsna mõjukad läänevastase režiimi vastased väljaastumised: Mahmoud Ahmadinejadist ja tema võimalikust aatomirelvast hinnati olulisemaks Liibüat, sest sealt tulevad nafta- ja gaasitarned Euroopasse (mis praegu tähendab naftahinna tõusu), tagatipuks oli Gaddafi režiim vasakpoolne. Kaks seni kukutatut olid parempoolsed.

Sestap oli oluline Moskva ja Hiina kaasatulek, mis saavutati (oma kodanike päästmine ehk äratoomine Liibüast), ning edasine jäi juba kohaliku tänava otsustada. Gaddafi pani raevukalt vastu, mängides nii läänevastastel meeleoludel kui al-Qaeda kartustel, kuid pole raske mõista, et režiim, mis aastakümneid oli etendanud kummalist pseudodemokraatiat – näiliselt otsustati paljud asjad lõpututel suurtel ja väikestel üldkoosolekutel – oli tegelikkuses rahvast mobiliseerinud, et oleks kedagi, kes astuks organiseeritult jõu – armee ja julgeoleku vastu. Tasub märkimist, et Gaddafi kasutas vastasleeri vastu osavalt palgasõdureid musta Aafrika riikidest – asi, mis selles piirkonnas pole mingi uudis.

Teatud selguse saabumine Liibüas võimaldab saada korralikumat ettekujutust sellest, mis vahepeal on toimunud piirkonna ülejäänud riikides. Liibüa järel on oodata suurriikide ühisliigutamist. Seda eeskätt Lähis-Ida kvartetilt, mis 1991 pandi kokku koosseisus USA, Venemaa, ÜRO ja EL.

Tegelikult alustas see silmatorkavalt just viimasel aastal varjusurmas(!) olnud kooslus taastegutsemist Davosi foorumil veebruari algul, ent kuna polnud selge, kui palju ja millised läänemeelsed režiimid kukuvad ning mis saab Moskva ja lääne vastuoludel mängivatest režiimidest (Egiptus, Liibüa, Alžeeria, Jordaania) ehk kes kui palju kaotab, oli passimistaktika üldine. Olukorda ruttas kasutama näiteks London, mis teatas, et on jälle huvitatud Lähis-Idas tegutsemisest.

Lähis-Ida kvartett loodi, aitamaks kaasa Palestiina riigi sünnile. Mõistagi on see eeskätt USA ja Iisraeli rida. Kui George W. Bushi administratsiooni kavalus seisnes ponnistuste raskuspunkti ülekandmises Afganistani ja Iraaki (mõlemad läbikukkunud projektid) ja Barack Obama senised katsed lahendust otsima hakata on kõik Iisraeli lobi nurjatud, siis praegu peab Iisrael igal juhul oma strateegiat revideerima. See annab lootust Palestiina riigi loomisega taasalustada.

Ennekõike tuleb ümber hinnata Lähis-Ida poliitmaastiku senine jagamine mustadeks-valgeteks, paariad-mittepaariad. Ehk Hamas ja Fatah, Hizbollah ja muu Liibanoni ladvik, Ahmadinejadi valitsus ja muu Iraan. Tasub meeles pidada, et kõik mainitud paariad on valimiste teel esindatud parlamendis ja mujal, mistõttu nende lauseiramine on algusest peale olnud küsitav.

Rahulikkus, millega lääs nüüd võttis vastu Iraani sõjalaevade läbimineku Suessi kanalist ja teate koalitsioonivalitsuse võimalikkusest Palestiinas, on hea. Praegu on vara rohkem öelda, aga lootkem jätku.

Seda suurte tegutsemise tagamaad meenutades tasub lisada, et seni on vaid Kreml avalikult deklareerinud korraldusest oma välisministeeriumile ”hinnata ümber” Venemaa huvide kaitsmine uutes oludes, mis on tekkinud kõnealuses piirkonnas. Kui võtta kogu senine aastatuhat ja -kümme, on Moskva ainus, mis oma mõjusfääri pärast sõdinud (Georgias 2008 – ametlikult oma kodanike kaitseks, aga eks nüüdki rutanud mitme riigi sõjalaevad Liibüasse oma kodanikke kaitsma!). Jämedalt öeldes pole Moskva kartnud rääkida seda, mida ka teeb, ja on säärasena osutanud teene ülejäänud suurriikidele.

Lähis-Ida sündmused avavad keelepaelad eeldatavasti kõigil. Aga juba võib rahumeeli kõrva taha panna peamise: keegi suurriikidest ei salga, et kaitseb oma huvisfääre. Elik jutud maailma poliitika demokratiseerimisest, riikide suveräänsusest ja võrdõiguslikkusest on möödanik. Tasub mõelda, kes selle nimel kõige rohkem ponnistas.