Kommentaar: Mängud moslemimaailmas ja -maailmaga

Kavalpeana tuntud Muammar al-Gaddafi otsib praegu võimalusi, kuidas kehvast olukorrast endale võimalikult kasulikumalt välja tulla. Foto: Reuters

Kui nüüd kaugemalt ja koduste valimiste kajaliselt alustada, viskas Sotsialistliku Internatsionaali juhatus äsja oma ridadest välja Tuneesia ja Egiptuse senised valitsevad parteid ehk Ben Ali ja Mubaraki režiimi poliitilise raamistiku.

”Äsja” tähendab seda, et Euroopa sotside ladvik magas maha revolutsioonid. Ja kui ilmnes, et nende pseudoparteide asemele tuleb ilmtingimata midagi muud – uute reþiimide loodav –, oli väljaheitmine loogiline. Mida paraku kohe kuidagi ei olnud senine koostöö Mubaraki-Ali poliitmeeskondadega. Kui nüüd räägitakse, et põhiviga oli reformide tegemata jätmine, siis kust mujalt pidi initsiatiiv tulema, kui mitte institutsioonist, mis on loodud poliitika arutamiseks?

Kas sotsintern ei suutnud kõnealustele parteidele mingisugustki mõju avaldada? Miks neid siis üldse nii-öelda hooldati? Nii või teisiti jätab sotsinterni juhatuse otsus mulje, et pestakse käed puhtaks. Tuneesia ja Egiptuse kuurortides nõu pidamas käidi meeleldi, ent nüüd saagu nood ise hakkama?

Pealtvaatamine kipub olema moes: ÜRO julgeolekunõukogu ja Euroopa Liidu välisteenistuse aeglusest (ikkagi Vahemeremaade Liit!) on tulnud korduvalt juttu teha. USA muutus aktiivsemaks, kui opositsioon hakkas end liigutama vastalistes riikides, nagu Iraan ja Liibüa, või kui tekkis reaalne oht USA sõjabaasidele Bahreinis ja Kataris.

Praeguseks on Liibüa rannikule lähenenud ka USA 6. laevastik, ent nii Barack Obama kui NATO peasekretär on avalikult teatanud, et interventsiooni ei tule. Selgitus on lihtne: USA korduvatele praalimistele vaatamata ei ole nad valmis pidama kolme sõda – Afganistan, Iraak, Liibüa – korraga. Pealegi on esimene neist kestnud kümme aastat ega ole teada, kuidas Liibüaga läheb. Muammar al-Gaddafi, kes kõik oma vastased al-Qaeda liikmeks kuulutas, ei väsi samuti rääkimast, et kallaletungi korral saab Liibüast uus Vietnam. Selge vihje ameeriklaste kurvale minevikule.

Oma rahutustega toime tulnud Mahmoud Ahmadinejadil on aga valmis eriroog ameeriklastele. Reedel (11.03) peab toimuma Saudi Araabia šiiitide vähemuse ”raevu päev“ ja šiiitlik Iraan nõuab, et USA-meelne sunniitide reþiim kohtleks vastasleeri kombekalt. Muidu ...

Kui Tuneesia, Egiptuse ja Liibüa sündmusi veel kord kõrvutada, siis kahes esimesena mainitud riigis hakkasid mässuliste tegevust peagi koordineerima olemasolevad või olnud (=keelatud) ametiühingute, parteide, liikumiste, usukogukondade struktuurid. Liibüas – jättes kõrvale äärealadel tegutsenud kuningriiklased ja mässulised – võimuga keskustes opositsiooni polnud.

Sestap, kui 16. veebruaril rahutused puhkesid, polnud midagi kuulda nende juhtidest – asjaolu, mis töötas diktaatori kasuks. Alles 21. veebruaril tuli sõnum justiitsministri ja järgmisel päeval siseministri tagasiastumisest ning mässuliste leeri üleminekust. Esimesest ongi saanud 3. märtsil moodustatud 31-liikmelise rahvusnõukogu juht. Äsja aga oli ta al-Gaddafi kõrval, andes sündmustele muude riikide osalusega võimuvõitluse maigu.

Al-Gaddafi oskab hästi rahvuslikel tunnetel mängida ja mõistagi oli omal kohal kõigile reþiimi pooldajatele relvade ja 400 dollari peo peale jagamine. Nii ongi Liibüas puhkenud Aafrika järjekordne kodusõda. Ja kuigi ÜROs, Washingtonis ja Brüsselis arvatakse, et üksmeelt demonstreerides suudetakse al-Gaddafi tõrjuda, on lääne enda demonstreeritud poolikus, et mitte öelda suutmatus Musta Mandri konflikte lahendada loonud olukorra, kus kõik teavad, et võib venitada.

Olukorda süvenemata läheb lääs kergekäeliselt mustade enamuse vastu ja ... kaotab, sest Zimbabwe diktaator Robert Mugabe on ju ametis edasi, USA ja ELi survele vaatamata ei anna Laurent Gbagbo (sotsinterni liige) pool aastat võimu Côte d’Ivoire’is üle Alassane Ouattarale, Ugandas äsjastel valimistel kaotanu apelleerib juba ELile. Miks peaks al-Gaddafi arvama, et temal tuleks kuuletuda Washingtonile ja Brüsselile?