Nii et sedapuhku lääne vallandatud sõda (eelmise vallandas Venemaa Georgia vastu 2008) ei jõudnud alatagi, kui relvatööstus sai uued tellimused! Eks sama juhtu lääneriikide relvatööstusega ja see kõneleb ühest: suurriigid tulevad jätkuvast üleilmsest majanduskriisist välja relvastumise abil.
Nüüd tagasi reisivate pealike manu, kel mõistagi eri suhe kallaleminekuga nõrgemale. Sõjakäik Gaddafi vastu oli õhus kuu aega kindlasti, ent ilmselt tahtis Obama oma esimese Lõuna-Ameerika turnee toimumisega rõhutada, et sündima hakkav pole Afganistan ja Iraak, vaid midagi muud: kiire, lühike. Mõistagi võinuks Putingi ära jätta Kaug-Ida turnee, ent ju siis loeti Kremli seisukohast perspektiivsemaks kohapeal pretsedendita lubaduste jagamist Jaapanile: gaas kohe ja töökohad Venemaal.
Putini äraolek lõi taas olukorra, kus Moskvas tuli otsuseid langetada president Dmitri Medvedevil. Avalikkuse ees oli tal seda raske teha. Seda näitas supersegane, ajakirjanikele ühte ja sama korrutav jutt, millest viimased suutsid välja noppida Putini kritiseerimise sõnade ”ristisõdijad” kasutamise pärast. Mitu Venemaa väljaannet konstrueeris kärmelt muidki vastuolusid Putini ja Medvedevi varasemates sõnavõttudes. Kuid märksa olulisem on muu: miks Kreml üldse hülgas oma vana liitlase? Mis hinnaga?
Kauplemine toimus, sest näiteks enne USA asepresidendi Joseph Bideni Moskvasse jõudmist lubas Moskva kehtestada sanktsioonid Gaddafi ja tema lähikondlaste vastu, dekreet aga kirjutati alla pärast Bideni lahkumist. Võimalikele tehingutele viitab niisugune kentsakas käikki, nagu Venemaa Liibüa suursaadiku kohe vallandamine ”riigi huvide mittekaitsmise eest”. On ju selge, et kui süütegu oli, pidanuks kohalt lendama hoopis välisminister Sergei Lavrov, kes sõna otseses mõttes kamandab kõiki saadikuid.
On muidki kummalisusi. Fakt seegi, et täna-homme on Moskvas Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu ja Palestiina autonoomia juht Mahmoud Abbas.
Gaddafi-vastase koalitsiooni kokkupanemise suurim probleem oli araablaste kaasamine, mis mõistagi lahendati Bahreinis, kus asub USA merebaas. Tegu on klassikalise Pärsia lahe monarhiaga: valitsejad sunnid, alamad šiiidid. Viimasena nimetatuid tõukas tagant Iraan ja kokkupõrked lõppesid eriolukorra kehtestamisega, mis tipnes Saudi Araabia, Katari ja Ühendemiraatide sõjaväe ja politsei sissemarsiga.
Aga just nii leidis tõestamist, et araablased on valmis minema teise Araabia riigi territooriumile, teades seejuures hästi, et pannakse alus mitmesaja-aastasele vaenule. Pärast säärase proovitöö ettenäitamist kinnitasid Katar ja Ühendemiraadid valmisolekut lüüa kaasa Liibüas. Nende osa sõjaoperatsioonides on tühine, ent loob pretsedendi ja võimaldab mõelda näiteks – vajadusel – Katari maavägede kasutamisele Liibüas.
Enne olid ameeriklased saavutanud Gaddafi-vastase avalduse Araabia Liigalt, mille peasekretär Abu Mussa oli Hosni Mubaraki vana kamraad ja löödi algul koos bossiga minema. Siis ilmnes, et Araabia Liigat on vaja, Mussa tuli tagasi, tegi oma töö, aga oli esimene, kes 20. märtsil avalikult kuulutas, et koalitsiooniväed teevad Liibüas seda, mida julgeolekunõukogu resolutsioon ette ei näinud: pommitavad tsiviilelanikke.
Päev hiljem oli Mussa teist meelt ja kinnitas, et kõik läheb nii, nagu resolutsioonis kirjas. Paar tundi hiljem näidati Euroopa Liidu välisministrite kohtumisel esinenud Saksamaa välisministrit Guido Westerwellet, kes kinnitas, et Saksamaa niisuguses jamas ei osale ja jagab seisukohta, mida Mussa päev varem ütles!
Sõdade ajal käib üldine valetamine, aga niisugust tsirkust liitlaste vahel poleks oodanud.
Gaddafi palus esmalt vahendajateks Malta, Türgi ja Hiina ning pöördus seejärel ÜRO julgeolekunõukogu poole.
:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
/nginx/o/2011/03/22/543331t1h4b5a.jpg)