Liibüa-otsuse sünnivalud

Liibüa mässuline võitleja valvamas viimast kontrollpunkti teel, mis viib Bin Jawadist Nawfiliyah’sse. Foto: Reuters

Lihtne on edastada lahinguväljalt sõjateateid. Hoopis raskem on kirjeldada, mis toimus telgitagustes enne sõjalennukite starti Liibüa suunas.

Kolonel Muammar al-Gaddafi vastane ülestõus Liibüas on kestnud tänu vaimustusele ja lootusest välismaisele toetusele. Maailma avalikkuse koordineeritud tegevus Gaddafi vastu on aga esile toonud suuri lahkarvamusi riikide vahel.

Araabia Liiga oli esimene, mis taunis Liibüas toimuvat ja toetas rahvusvahelise otsuse vastuvõtmist. Prantsusmaa ja Ühendkuningriik olid Liibüa teemaga tegelnud ÜROs.

USA kahtles kaua, sest Washingtonile oli vaja suuremat hulka riike, mis hääletaksid Liibüat puudutava resolutsiooni poolt. Pealegi on Ameerikale jäänud halvad mälestused tegevusest Iraagis ja Afganistanis.

Pettumus Euroopa Liidus

Prantsusmaal ja Ühendkuningriigil polnud selget hoiakut ”Araabia kevade” suhtes, kuid Liibüa suhtes toimisid nad õigesti. Itaalia ja rida muid riike on vaarunud siia-sinna.

Kõige haledamalt on käitunud Saksamaa. Sakslased nimetasid Liibüa probleemi küüniliselt riskiprojektiks, millesse ei tohiks sekkuda. Gaddafi loomulikult kiitis Saksamaa suhtumist ja lubas jätkata nende naftaga varustamist. ÜRO julgeolekunõukogus jäigi Saksamaa samale poolele Hiina ja Venemaaga. Oma teguviisi õigustasid nad sellega, et Liibüa on potentsiaalne sõjakolle, unustades, et sõjategevus seal juba käis.

Liibüa puhul oli Euroopa Liidu lõhestatus selge: prantslased ja inglased ütlesid jah-sõna, sakslased olid vastu. Kui aga inimõigused ja demokraatia on universaalsed väärtused, peab neid kaitsma.

See ei ole esimene kord, kui EL dramaatiliste sündmuste puhul lõheneb. Aastaid on püütud luua euroliidu ühist välispoliitikat, et EL saaks maailmaareenil senisest tugevamalt esineda. Unistused ühtsest poliitikast on saanud järjekordse tagasilöögi.

ÜRO Gaddafit kukutamas?

Kui paljud olid juba lootuse kaotanud, üllatas ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooniga Liibüa tsiviilelanike kaitseks. Gaddafi arvestas ilmselt sellega, et Jaapani katastroofi varjus õnnestub tal klaarida arved oma opositsiooniga.

Rahvusvahelisel üldsusel jätkus aga tähelepanu nii Jaapanile kui Tripoli despoodile.

Tõenäoliselt ei piisa ÜRO resolutsioonist Liibüa diktaatorist jagusaamiseks, kuid tärkas lootus, et halvimat on võimalik ära hoida.

ÜRO 2005. aasta resolutsioon annab maailmaorganisatsioonile õiguse humanistlikeks sekkumisteks riikides, kus kohalik valitsus ei kaitse oma elanikke. Liibüa resolutsioon lubab loota, et ÜRO tegevuses on toimunud pööre. ÜRO, mis vaatas pealt, kuidas tapeti inimesi Rwandas ja Srebrenicas, üritab nüüd võtta oma kohustusi (sealhulgas kohustust kaitsta inimesi) tõsiselt.

ÜRO niinimetatud humanistlikud sekkumised omandasid halva kuulsuse pärast Iraagi sõda George W. Bushi tegevuse tõttu valeandmete levitamisel. See oli sügavalt kahetsusväärne, kuna sõjaline sekkumine on tihti ainus moodus massimõrvu takistada.

Lääne ühiskonna reetlikkus Liibüa elanike ja leebus sealsete diktatuuride suhtes on tingitud lootusetust sõltuvusest nende reþiimide naftast.

Gaddafi on läinud sajandi totalitaarse ajastu jäänuk, kes maailma suurenenud energiavajaduse tõttu on suutnud võimu külge klammerduda.

Maailm peaks hoolt kandma, et 2011. aastal Gaddafi lõplikult lahkuks.

NATO taas esiplaanil

NATO riikide suursaadikute kohtumisel 19.–20. märtsil ilmnes suuri vastuolusid.

Prantsusmaa väitis, et sõjaline tegevus Liibüas peaks olema Euroopa siseasi, mitte NATO juhitud.

Ent Prantsusmaa sattus oma seisukohaga isolatsiooni. NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen kritiseeris Prantsusmaad NATO tegevust toetava otsuse blokkimisel ja heitis Saksamaale ette soovimatust ühisaktsioonis osaleda. Pärast seda kriitikat lahkusid Prantsus- ja Saksamaa NATO suursaadikud koosolekult.

Enamik ELi riike soovis Liibüa suhtes ühistegevust NATO egiidi all. Järgmine samm on NATO riikide astuda ehk esitada direktiiv, kuidas sõjalist tegevust Liibüas hakatakse juhtima poliitiliselt.

Põhjus, miks soovitakse NATO juhtrolli, on ilmne, sest ELil puudub sõjaväeline käsuliin.

USA president Barack Obama on väga selgelt nõudnud, et NATO võtaks juhtimisvastutuse Liibüa aktsioonis endale ja ülemjuhatus viidaks Napolisse NATO baasi. Seni on vastutegevust juhitud USA sõjalaevalt Mount Whitney.

Lõplik eesmärk on kukutada Muammar el-Gaddafi tema enda rahva kätega.

Artiklis on kasutatud Rootsi päevalehtede Dagens Nyheter ja Svenska Dagbladet materjale.