:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
/nginx/o/2010/11/30/475869t1hd471.jpg)
Moslemirevolutsioonides, milles muu maailm agaralt kaasa lööb, on asju, mis panevad kukalt kratsima ja oma elik Euroopa Liidu ja NATO maksumaksjate rahale mõtlema. Meenutaks paari meeldejäänud kaadrit: USA hävituslennuki allakukkumine ja paar päeva hiljem selle rusude purustamine. Veel ühe raketiga. Või kaadrid sellest, kuidas Prantsuse lennuvägi, mis üldse esimesena alustas Liibüa pommitamist, võttis ette retke, hävitamaks niigi nädal aega maas seisnud viis Gaddafi lennukit.
Sõjaline edu sõjaliseks eduks, aga relvastuse hävitamine ehk tee vabastamine uutele relvaostudele leidis selgesti rõhutamist. Sealjuures oli Prantsusmaa ise Liibüa peamisi relvadega varustajaid. Venemaa naabruses elanutena on meil hea ettekujutus sellest, kuidas Moskva ülejäänud maailmale relvi tarnis. Ent sama on teinud kõik suurriigid ja suurem osa Araabia riikidest on varustatud ikkagi USA ja muude lääneriikide relvadega.
Neil relvadel püsivadki režiimid, mida rahvad üritavad kukutada. Paraku pole need üksnes režiimid, vaid lääne relvatöösturite kullaaugud, sest enamik relvakonflikte puhkeb arengumaailmas.
Küll pole pärast Vietnami sõda kuulnud kedagi Euroopas valutavat südant selle pärast, et valmistab pomme, mida kord ühes, kord teises, siis kolmandas riigis kasutatakse, põhjust sõdimiseks kokku valetades, nagu see oli Iraagi puhul.
Eurooplaste häirimatus tuleneb sellest, et sõditakse ju seal, eemal ja relvatööstus peab samuti elama. Elavad selles tööstuses hõivatud inimesedki, kes kõik teavad, et kulutatud laskemoon ja relvad lähevad kohe asendamisele: nende asemele tellitakse uued. See tähendab tööd-leiba kümnetele miljonitele ELi ja USA kodanikele ning ülikasumeid käputäiele sõjatöösturitele ja kindralitele.
Teatud ettevaatlikkus siiski toimib ja julgen Liibüa konflikti esimese faasi kokku võtta nii: see kitsas ringis korraldatud operatsioon rahuldas suurriikide relvatööstuste huve, mida polnud sünnis kogu NATO nimega siduda.
Sekkumine Liibüas muudeti NATO ettevõtmiseks siis, kui üldiste väärtustega selgelt mittehaakuvad erihuvid olid rahuldatud ja oli viimane aeg (kas oleme üks organisatsioon?) väiksemadki riigid laua taha kutsuda.
Olen juba kirjutanud, et kui esimesed kukkujad olid parempoolsed režiimid Tuneesias ja Egiptuses, siis järgmisena sattusid üksteise järel ja suhteliselt kiires tempos löögi alla kolm (viimast!) vasakpoolset režiimi Araabia maailmas: Liibüa (16.02 – esimesed rahutused, 21.02 – vastasrinde väljakuulutamine, 26.02 – ÜRO esimene resolutsioon), vahepeal nagu rahunenud Jeemen ja täiesti uuena (alates 18.03) Süüria.
Seda kõike saatis salapärane vaikus Iraani ümber, mille võimalik tuumarelv ei erutanud enam kedagi! Pigem kalkuleeriti muude mõistetega. Järgnes operatsioon “Bahrein” (14.03), mille puhul moslemitest naaberriikidel tuli tõestada, et julgevad oma vägedega võõrale territooriumile minna.
Tegelikult söandas kolmest osalenust – Katar, Saudi Araabia ja Ühendemiraadid – vaid esimesena mainitu komandeerida oma lennukid Liibüa operatsioonile. Reedel lubasid sama Araabia Ühendemiraadid, ent Saudi Araabia tegeles juba oma riigis toimuvate rahutuste jõuga mahasurumisega. Sama käib Jordaanias ja uuesti Bahreinis, kusjuures kõikjal on verd valatud. Rääkimata Liibanonist (kas tõesti jätsid meie rattamatkajad kahe silma vahele tohutud teineteist välistavad demonstratsioonid 8. ja 13. märtsil?).
Kord end kergemalt, kord häiritumalt tundev Iisrael andis nagu muu seas taas suurema löögi Gaza sektorile ja sai vastuseks pärast seitsmeaastast vaheaega pommiplahvatuse Jeruusalemmas. See aga tähendab, et ka Palestiina võib muutuda tormikeskuseks.
Araabia monarhiate seisu mainimisega – nimistule tuleb lisada samuti infosulus Maroko, mille kuningas ilmselt heast peast reforme ei lubanud, – tahan vihjata, et see tõotab moslemi revolutsioonide teist lainet ja kadu monarhiatele.