Linnu-uudiseid Manijalt

Talvike lumel.

FOTO: Mark Soosaar

Erinevalt õõvastavatest uputuseuudistest nii välis- kui kodumaalt pole Manijalt võimalik hirmuteateid edastada. Pigem oleme siiani saanud veel jala ülemere käia ning eljuk ehk eesti keeli hõljuk on ka jääminekuks sõiduvalmis pandud.

Manija linnuriik täieneb pidevalt uute tulijatega. Veelindudest on kohal juba sinikaelad, jääkosklad, ristpardid. Hanedest ja luikedest rääkimata, sest Kihnu ja Sorgu vahelt viis reedeöine torm mere jääst puhtaks ning kalurid püüavad seal jäärinnas võidu kormoranidega meremagusat.

Kuna aga ööd on endiselt külmad ja hanged siin-seal alles inimesele vööni, tulevad väikesed laululinnud endiselt majade juurde toidulisa otsima. Eelmise nädala peamised külalised meie maja juures olid rasva- ja sinitihased, rootsiitsitajad, kõiksorti Eestis kohatavad vindilised, kanepilinnud, põld- ja nõmmelõod, punarinnad, talvikesed. Viimased on kui lehekullaga disainitud vedrulelud mõnest suursugusest kuningakojast.
 
Kiivitajaid teleobjektiiviga püüdes meenus rahvapärane nimi vaenulind, sest tema see olnudki, kes vilja sisse peitunud maamehi vaenlasele välja andis. Tänapäeval võiks kiivitajale uue parema nime mõelda, sest pea külge kinnitatud saateantenn viib mõtted hoopis salaagendi ametile.
 
Kõige suurem heameel oli eelmisel nädalal pildistada üsna harva kohatavat suurnokk-vinti, kes oma suure nokaga pidavat isegi kirsikivi katki tegema. Tema suur tinane nokk tuletas meelde üht vana habemega juudilugu.

Aabramilt küsitakse, miks on juudil suur nina. Ja Aabram vastab: "Sest õhk on tasuta!"

Tagasi üles
Back