Nädala persoon ⟩ Ülejõe poisist maailmarändur: Kui kaua saab ressursinäljane majandus planeedil Maa kasvada?

Kümneaastase poisikesena läks Janno Simm nendelt kividelt esmakordselt Optimistiga jõele. Ja põrutas oskamatuse tõttu vastaskalda roostikku. Foto: Mailiis Ollino

Pärnus sirgunud Janno Simm on mees, kelle elu on kulgenud keerulisi radu pidi, viinud kaugetesse paikadesse ja pannud olukordadesse, kus eksistentsi piirid tunduvad käegakatsutavad, nii et elu ja surma, tuttava ja tundmatu piir muutub ülimalt tõeliseks ja tajutavaks. Ta on jälginud maailma eri nurkades rahvaste võitlust oma enesemääramisõiguse nimel, töötanud valimisvaatlejana konfliktikolletes ja elanud läbi hetki, kus üks vale samm tähendanuks lõppu.

56aastane Janno Simm ei näe elu kui pidevat võitlust, vaid võtab seda kui katkematut avastusretke, kus olulisim on oskus hoida tasakaalu ja õppida igast kogemusest. Riskid ei hirmuta teda, vaid on elu loomulik osa. Olgu siis haavatud karu jälitamine pimedas metsas või tundmatutes vetes seilamine. Ta teab, et maailm pole mustvalge, ja just seepärast tuleb seda kõike näha. Et mõista, selmet karta.

Mis on olnud sinu elu suurim risk ja mida sellest õppisid?

Raske öelda. Eks elus ole ikka ette tulnud olukordi, kus olen hirmu tundnud. Ent hirm on organismi loomulik reaktsioon ohuolukorras ja sellega tuleb toime tulla. Eristama peab hetkelist riski pikemaajalisest stressiolukorrast. Esimene lööb korraks adrenaliini üles, sent see teine on see, mis närib ja kulutab. Võiks võrrelda: mõni hea aasta tagasi tuli õhtuhämaruses metsa haavatud karu järelotsingule minna. See oli adrenaliinidoos, mis veel kaks ööd magada ei lasknud. Teisalt on vahel tulnud pikemalt töötada konfliktipiirkondades, näiteks Liibüas või Afganistanis. See, igapäevane näriv stress on palu kurnavam.