Kommentaar: Suurriikide verine tsirkus

NATO õhurünnakute vaheajal mängis Gaddafi FIDE presidendi Kirsan Iljumžinoviga malet. Foto: Reuters

Iga päev külvavad NATO lennukid Liibüale pomme ja nende toel on isegi rahvuslikust üleminekunõukogust saanud rahvavabastusarmee, mis nagu kinnitab vajadust sõdimise/verevalamise järele. Esmaspäeval näidati kõikides kanalites USA riigisekretäri Hillary Clintonit, kes Aafrika Liidu tippkohtumisel kutsus musti võimumehi üles veenma Muammar Gaddafit, et too võimust loobuks. (Aafrika Liit, mille asutaja-eestvedaja oli Gaddafi, üritab kõigest vahendada Gaddafi ja NATO konflikti.)

NATO ja Clintoni järel tulevad Venemaa telekanalitelt üllatuskaadrid sellest, kuidas Gaddafi mängib kiirmalet Kirsan Iljumžinoviga, kes on rahvusvahelise maleföderatsiooni (FIDE) presidendiks oleku kõrval Venemaa parlamendi ülemkoja liige. Seejärel kinnitavad mehed, et 1. oktoobriks kavandatud maleturniir Tripolis toimub.

Muide, enne Iljumžinovit jõudis Liibüasse, täpsemalt opositsiooni keskusesse Banghazisse Venemaa presidendi eriesindaja Lähis-Idas Mihhail Margelov, kes kiitles sellega, et Moskval on ainsana säilinud saatkond Tripolis. Sinna ta ilmselt ei läinud, sest tuli teade, et Margelov kohtub hoopis Süüria opositsiooniga. Kahe mehe reise kokku pannes võib sedastada kindlapiirilist poliitikat: Venemaa toetab edasi Liibüa ja Süüria režiimi ja on nendega kontaktis, ent kohtub ka mõlema riigi opositsiooniga.

Läänel tuleb tahes-tahtmata tunnistada järjekordset prohmakat, sest kiirkorras alustatud sekkumine Liibüas kiiret lõppmängu ei luba. Kordan seda, mida ütlesin Araabia revolutsioonikevade alguses: pärast parempoolse režiimi kukkumist Tuneesias ja Jeemenis tekkis kellelgi ilmselt suur valu, et nii läheks mõne vasakpoolse režiimiga, ja kuigi järgnenud sündmuste kulg on kinnitanud nende kukkumise tõenäosust, on selle saavutamiseks valitud vale tee ja võimalik, et valed kukutajadki.

Liibüa virvarrile vajutab kohe pitseri USA kauaaegse kaitseministri Robert Gatesi erruminek 30. juunil. Pole muidugi teada, mis saab Gaddafist selleks ajaks, aga Gatesiga lõpeb kohe kindlasti Bushi-aegne agressiivne välispoliitika.

Kui USA operatsioon Afganistanis oli teiste meeste rida, siis Iraagi sõja ettevalmistamisest võttis luure keskagentuuri veteran Gates väga aktiivselt osa. Sestap oli loogiline tema tõus detsembris 2006 USA kaitseministriks sõjaka Donald Rumsfeldi järglasena. Üllatuseks osutus aga võiduka demokraadi Barack Obama otsus jätta Gates ametisse. Tegemist on harukordse sammuga USA poliitikas, kus üks minister jätkab teenistust teise partei kabinetis.

Nüüd võib kindlalt öelda, et eks see otsus peegeldanud Obama positsioonide toonast nõrkust ja vajadust riigi sõjakatele ja sõjatööstuskompleksiga seotud ringkondadele meeldida. Samal ajal on küllaltki sümboolne asjaolu, et ehkki Gates ise rääkis tagasiastumisest veel aasta tagasi, tuli konkreetne teave sellest, millal see juhtub, 27. aprillil. Teisisõnu ajal, kui kolmas USA algatatud avantüür Liibüas näitas selgeid äpardumise märke.

Nüüd ootaks USA teistsuguse välispoliitika algust, kuid superriik saab ainult võita ja küllap tambitakse kord maha pandud rajal edasi. Arvatavasti Gaddafi varem või hiljem langeb. Liibüast ei saa Vietnami, Gaddafi on selleks liialt odioosne figuur. Samal ajal lubab Kreml endale lõbu USAd ja läänt tervikuna ärritada. Mõistagi oodatakse vastutasu. On’s selleks Gruusia mahasurumine, tagamaks Venemaa pääs WTOsse, paljuräägitud raketitõrjesüsteemi veel kord revideerimine, näitab aeg.

Liibüaga analoogne etendus käib Süüria rahva arvel. Lääs nõuab president Bashar al-Assadi tagasiastumist, Venemaa ja Hiina on kindlalt vastu. Argumentidest rääkides tasub teada, et lühiajalises – kolm nädalat – Egiptuse revolutsioonis tapeti üle 800 inimese. Sealjuures helistasid Hosni Mubarakile Obama ja Dmitri Medvedev, kes palusid – esimestes kõnedes – tal võimule jääda.

Süürias jõuti niisama suure ohvrite arvuni kahe ja poole kuuga, ent Damaskuse suunal pole suurriikidel selget üksmeelt ja Kreml ei tulnud algusest peale kaasa Lääne nõudmistega, et al-Assad astugu tagasi. Praegu on seis säärane, et ligemale 7000 süürlast on pagenud Türki, aga al-Assad loodab (või on selleks korraldus?) püsida vähemalt niikaua, kuni sünnib selgus Palestiina araabia riigiga, ehk siis kolm kuud.