Gaddafil peenike pihus

Kalev Vilgats
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liibüalased pidutsesid Banghazis tulevärgi ja Liibüa Kuningriigi lippu lehvitades, kui saabus teade, et Tripolis on vallutatud Liibüa valitseja Muammar al-Gaddafi residents.
Liibüalased pidutsesid Banghazis tulevärgi ja Liibüa Kuningriigi lippu lehvitades, kui saabus teade, et Tripolis on vallutatud Liibüa valitseja Muammar al-Gaddafi residents. Foto: Reuters

Vaatamata vastuolulistele teadetele Liibüa diktaatori Muammar al-Gaddafi asukoha suhtes, on üks ometi selge: tema päevad Liibüa valitsejana on loetud.

Liibüa ülestõusnute esindajad ütlesid eile, et pealinna Tripoli vabastamisel al-Gaddafi režiimi kontrolli alt sai surma üle 400 ja vigastada ning haavata üle 2000 inimese, teatas telekanal Al-Arabiya.

Uudisteagentuuri BNS andmetel vallutasid ülestõusnud üleeile Tripolis al-Gaddafi peakorteri Bab al-Aziziya ja andsid sellega ilmselt ühe viimastest hoopidest tema 42 aastat kestnud režiimile.

Liibüa suursaadiku asetäitja ÜROs Ibrahim Dabbashi ütles üleeile, et riik vabastatakse 72 tunniga ja al-Gaddafi residents on täielikult revolutsionääride käes.

Liibüa ülestõusnute rahvuslik üleminekunõukogu kolib oma peakorteri lähiajal Banghazist Tripolisse, rääkis nõukogu sõjaliste operatsioonide esindaja Ahmed Bani telekanalile Al-Jazeera.

Diktaatori asukoht teadmata

Al-Gaddafi asukoht ei ole täpselt teada, vasturääkivate teadete kohaselt võib ta olla oma kodulinnas Sirtes, kuid tõenäoline on ka riigist põgenemine. USA valitsusallikad ei välista, et ta on Tripolis.

Väidetavalt on esimese riigina olnud valmis al-Gaddafile poliitilist varjupaika pakkuma Nicaragua.

Ühtki sellekohast avaldust küll tehtud ei ole, kuid Nicaragua endisest sandinistist presidendi Daniel Ortega majandusnõunik Bayardo Arce on ajakirjanikele nii vihjanud.

Selgusetu on, kuidas saaks al-Gaddafit tuua teoreetilisse poliitilisse varjupaika Nicaragua territooriumil, kuna Tripolis pole Nicaragual saatkonda.

Ortega on olnud Liibüa liidri valjuhäälne toetaja. BNSi teatel nimetas Ortega veel hiljuti al-Gaddafit avalikkuses vennaks ja sõbraks.

Lahingutegevus kestab, revolutsioon jätkub

Lahingutegevus Liibüas ei ole lõppenud. Al-Gaddafi kodulinnast Sirtest tulistasid valitsusmeelsed sõdurid mitu Scud-raketti ülestõusnute tugipunkti Misrata pihta.

Reutersi korrespondendid rääkisid lahingutest pealinna keskosa mõnes piirkonnas ja märkisid, et nägid mitmel pool rüüstamist.

Uudistekanal CNN vahendas otsepilti Tripoli Roheliselt väljakult, mille ülestõusnud on ümber nimetanud Märtrite väljakuks, kus rõkkavad mässulised tulistasid ohjeldamatult õhku.

Hispaania vasakliberaalne päevaleht El Pais kirjutas, et kiire võit Liibüa valitseja Muammar al-Gaddafi üle lisab regiooni vabadusliikumistele jõudu. Ajaleht ennustab, et samasugune saatus ootab Bashar al-Assadi režiimi Süürias. Araablaste seisukohalt demonstreerib Liibüa konflikti tulemus, et mässulised suudavad võita, ükskõik kui vihaselt türann vastu paneb.

Sama meelt, et al-Gaddafi langemine annab Araabia kevadele uut hoogu, on Itaalia liberaalkonservatiivne päevaleht Corriere della Sera, mis kirjutab: ”Tripoli režiimi langemine on sõnum kogu Araabia ja moslemimaailmale, eriti nooremale põlvkonnale, mis on paremini informeeritud ja rohkem ilmalik, kui me arvatagi oskame: tagasiteed ei ole. Selline sõnum peaks Bashar al-Assadilt viima tema niigi häiritud une.” Vaatamata ajaloolise konteksti erinevustele, meenub Berliini müüri langemine ja kommunistliku maailma lõpp. Ka siis ei olnud enam tagasiteed, kuigi pikk ja raske üleminek demokraatiale ei ole mõnes riigis seni täielikult lõppenud.

Soome liberaalne päevaleht Kaleva tõdes, et Liibüa pole suuteline iseseisvalt minema demokraatia teed ja Soome peab osutama lubatud abi. Enne al-Gaddafi sõjalist riigipööret 1969 oli Liibüa suguharude süsteemile rajatud kuningriik ja seal pole kõige vähemaidki demokraatlikke traditsioone.

Rahvuslik üleminekunõukogu koosneb eri rühmituste esindajatest ning on hädas sisepingete ja klannikonfliktidega. Edasise verevalamise vältimiseks läheb tarvis abi välismaalt. Soome ei soovinud osaleda sõjalises operatsioonis, kuid deklareeris, et võtab aktiivselt osa ÜRO juhitavast rahumissioonist ja ülesehitustööst. ”Rahvusvahelise usaldusväärsuse nimel tuleb lubadus täita,” rõhutas Kaleva.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles