Kommentaar: Revolutsioonid ja Palestiina

Meeleavaldajad nõuavad Kairos Süüria presidendi Bashar al-Assadi ametist lahkumist. Foto: Reuters

Nädala eest Liibüa kodusõja lõpusirgele jõudmist kommenteerides sai mainitud, et märtsis, kui NATO õhurünnakuid alustas, oli neil võimalus midagi analoogset ette võtta Jeemenis ja Süüriaski.

Jeemenis kestis kaua musklite mäng (regulaarsed meeleavaldused väikse verevalamise saatel) ja kauplemine relvis võimude ja relvis opositsiooni vahel, kuni viimasena mainitu tabas raketiga oma lossi mošees palvetanud president Salehhi (3. juunil), kes viidi ravile Saudi Araabiasse. Sealtpeale on riigipea kohustusi täitnud asepresident ja Salehi ammune kamraad Abdrabah Mansur Hadi, kes siiani vannub truudust Salehile ega ole midagi võimustruktuuris muutnud. Ilmselt ei laseks seda teha teda tasakaalustav kaitseminister, teine ammune Salehi hõimu- ja võitluskaaslane.

Opositsioon jätkab vanas vaimus, lubades kraade juurde panna kohe, kui Saleh riiki tagasi tuleb. Samal ajal jätkub riigis teinegi relvakonflikt: Jeemeni valitsuse ja opositsiooni ühisloal ”kostitab” riigi idaosas tegutsevaid al-Qaeda salku rakettidega õhust ... USA lennuüksus. Näete, kuidas on võimalik ära mahtuda! Kas niisugune koostöö jätkub Muammar al-Gaddafi kinninabimisjärgsel perioodil, näitab aeg.

Süüria on eriklassi juhtum. Olen korduvalt kirjutanud, et alati on lakmuspaber Vene spetsialistide kohalolek või lahkumine. Liibüast viidi nad juba veebruaris-märtsis ja kuigi ametlik Venemaa viivitas, ühineti 12. augustil kurikuulsa ÜRO resolutsiooniga 1973 ja 1. septembril tunnustati uut režiimi. Jeemenist toodi Venemaa spetsialistid ära aprillis. Süürias töötavad nad edasi, nagu poleks midagi juhtunud, ja Moskva on tänini suutnud ära hoida nii ÜRO sanktsioonid kui Euroopa Liidu kehtestatud abinõude täisrakendamise. Ja veri voolab. Kohati rohkem kui Liibüas. Küsigem otse: miks Moskva loovutas Liibüa ja on saatuse hoolde jätnud Jeemeni, aga kaitseb lõpuni Süüriat?

Arusaadavalt on Süüria Moskvale geograafiliselt kõige lähem. Pole ülearune meenutada, et seal asub Venemaa ainus Vahemere baas, mida viimastel aastatel on hakatud taas kasutama. Teiseks ei maksa unustada, et Süüria on omapärane liitriik, mille sunnide enamust kamandab nende väike alarühm – alaviidid, kelle ridadest pärinevad president ja julgeolekujõud. Presidendi poole vaatab teinegi vähemus – druusid, kusjuures kolmas – kurdid – võib naaberriikides elavate rahvuskaaslaste toel saada hakkama riigi (ja mitte ainult Süüria) lammutamisega.

Teisisõnu: seal on kõik timmitult paigas ja üks rebenemine võib esile kutsuda teise. Sellest suur ettevaatlikus, mis saadab kõiki Assadi-vastaseid vastutavaid väljaütlemisi. Washington, Pariis ja London soovitavad tal küll lahkuda, kuid võimu üle andes. Ent kellele? Sel kohal mängib Assad julgelt islamistide ohu ja oma heade sidemetega šiiitidega Iraanis ja Liibanonis (Hezbollah). Olgu lisatud, et Iraanis avatakse 12. septembril ametlikult Venemaa abiga ehitatud Bushehri aatomielektrijaam.

Suur kaal Süüria sündmustes on tema naabrusel: Iisraelist peaks kohe ametlikult eralduma Palestiina riik. Tegelikult pidigi 2011. aasta põhisündmus olema Palestiina riigi väljakuulutamine. Vähemalt nii andis USA president Barack Obama teada mullu 25. septembril ÜRO kõnepuldist. Ei osanud tema ega teisedki tollal näha, et detsembris puhkeb revolutsioonide tulv ja araablaste tähelepanu koondub, õigemini koondatakse neile, et poleks aega tegelda põhilise, st Palestiina riigi loomisega.

Arusaadavalt rahuldab Iisraeli ladvikut ja nende mõjuvõimsat lobi USAs vaid säärane asjade seis ja igasugune edasiminek Palestiina riigi kasuks kas vaikitakse organiseeritult maha (Islandi välisministri sisenemine Gaza sektorisse Egiptusest ja Mahmoud Abbasi visiit Norrasse 18. juulil) või moonutatakse arusaamatuseni sõnumit. Nii läks näiteks kurikuulsa ÜRO komisjoni raportiga mulluse Gaza laevastiku kohta, kus kohe avalikkuse ette paisatud detaile tekst toetama ei kippunud. Kannatlikult dokumendi avaldamist oodanud Türgi lükkas selle käigult tagasi, jäädes oma nõudmiste juurde (vabanduse palumine ja kompensatsioon tapetute omastele).

Kuna Iisrael keeldus, sundis Türgi Iisraeli suursaadiku riigist lahkuma ja teatati, et Türgi peaminister Recep Tayyip Erdogan läheb visiidile Gaza sektorisse. Erdogan ei ilmunud kohale äsjasele Liibüa sõprade konverentsile Pariisi, ehkki eelmine kontaktgrupi kohtumine oli toimunud just Istanbulis ja Erdogani eesistumisel. Teisisõnu: NATO Liibüa-poliitikas on selge mõra. Selgust pole kaua oodata.