Hoda – Liibüa diktaatori püüdlik timukas

Hoda Ben Amir, malbe olekuga timukas, keda Liibüa opositsioon on suisa vampiiriks nimetanud. Foto: Sueddeutche.de

Fotodelt vaatab vastu keskealine sümpaatne naine. Välimuse järgi võiks teda pidada koduperenaiseks, kes ennastsalgavalt nagu moslemitel kombeks hoolitseb oma mehe ja laste eest.

Kuid Hoda Ben Amir on hoopis südametu timukas, keda Liibüa vabadusvõitlejad kutsuvad verejanuliseks vampiiriks. Opositsioonile on ta vaenlane ja pärast äsjast kinnivõtmist ähvardab naist surmanuhtlus.

Hoda Ben Amir on fanaatiline daam, kes aastakümneid täitis püüdlikult diktaator Muammar al-Gaddafi käske. 57aastane Hoda oli kaks korda Banghazi linnapea, ta on juhtinud revolutsioonikomiteesid ja vastutanud nii kontrolli kui tsensuuri eest.

Ükski teine naine Liibüas ei ole Gaddafi riigi brutaalsusega nii personifitseeritud kui Hoda Ben Amir. Avalikkusele sai tema nimi tuntuks 1984. aastal, kui diktaator lasi reþiimi kriitiku Al-Sadik Hamid al-Schuwehdy Banghazi korvpalliplatsil süüdi mõista ja üles puua.

Riigitelevisioon kandis näidisprotsessi üle, kuid õnnetu ei surnud kohe. Siis astus noor, 20. aastates Hoda publiku seast välja. Ta võttis surmamõistetu jalgadest kinni ja tiris meest allapoole, kuni silmus sulgus lõplikult Gaddafi vaenlase kaela ümber.

Liibüa ainuvalitseja vaatas seda tontlikku näitemängu televisiooni kaudu pealt. Talle meeldis Hoda Ben Amiri ennastsalgav panus ja ta hakkas oma timukat toetama.

Naine nimetati funktsionääriks kurikuulsasse Ligan Thawriyyasse, Liibüa revolutsiooniliidri komiteesse, mille ülesanne oli linnades ja külades nuhkida inimeste järele ja leida reþiimi vastaseid. Siis nimetati Ben Amir sadamalinna Banghazi linnapeaks, tänavail käis naine, püstol vöö vahel.

Veel kolm aastat tagasi andis ta käsu lasta maha grupp demonstrante.

Hoda Ben Amir on sündinud Banghazi lähedal Al-Margis vaeses peres. Tema isa oli niisama fanaatiline Gaddafi toetaja nagu tütar. Kui diktaator 1973. aastal taktikalise poliitilise otsuse tegi ja oma tagasiastumisest teatas, pani härra Ben Amir avalikul platsil noa enda poja kõrile, öeldes, et kui armastatud revolutsioonijuht tõepoolest ametist tagasi astub, tapab ta oma lapse.

Kuigi sündinud vaesena, hankis liibüalanna oma julmusega suure varanduse. Arvatakse, et ta üks on rikkamaid naisi Liibüas. Kuid rahast ei saa ta enam rõõmu tunda.

Pärast seda, kui ülestõusjad ta tabasid, ootab naine, kes aastakümneid kasutas oma toetaja vastaste suhtes vägivalda, et kohtunikud otsustaksid nüüd tema enda saatuse üle.