Kommentaar: NATO tõi õhust mitmenaisepidamise

Anders Fogh Rasmussen kuulutas üleeile NATO missiooni Liibüas lõppenuks. Foto: Reuters

Vähemalt nii seletab osa Liibüa ladvikust vajadust järgida šariaati (ususeadust) ja eriti õigust omada mitut naist. NATO lennukite tule ja kaitse all kulgenud verine kodusõda nõudis vähemalt 30 000 inimelu, suurem osa neist mehed. Lihtne loogikagi ütleb, et allesjäänutel tuleb hoolitseda mitme naise eest. Nüüd soovitavad Liibüa vastsed juhid seda avalikult.

Arvatavalt on sama asja vaikselt räägitud Iraagis ja Afganistanis, kuid avaliku informatsioonina kõlas niisugune seisukoht viimati viis aastat tagasi Tšetšeenia liidri Ramzan Kadõrovi suust. Taunimist ei kostnud toona ega kosta praegugi.

Ometi, kui keegi oleks pool aastat tagasi väitnud, et Muammar al-Gaddafi kukutamine toob riigis võimule islamistid, kes kehtestavad šariaadi – seda, muide, ennustas ei keegi muu kui Gaddafi ise –, tundunuks see ülepakkumisena. Praegu on see reaalsus nagu islamistliku partei võit naabruses Tuneesias põhiseadusassamblee valimistel 23. oktoobril. Ehk kolm päeva pärast Gaddafi tapmist.

Kuna olin parasjagu välismaal ja sain vaba aega täita uudiste jälgimisega, oli huvitav tõdeda, et nii Al-Jazeera, France24, CNN kui 24 horas väitsid kaks päeva, et An-Nahda võitis 30 protsendiga häältest umbes 60 kohta. Tagantjärele ilmnes, et see väide tugines nelja kuu jooksul korraldatud küsitluste tulemustele. Kuid lõpuks tuli kõigil teatada, et An-Nahda sai üle kümne protsendi rohkem hääli, täpsemalt 41,47 protsenti ja 90 kohta. Teist-kolmandat ja seejuures ilmalikke parteisid ei edestatud kümne, vaid 25–30 protsendiga, millest küsitlemiste reegleid teades saab järeldada vaid üht: suur osa rahvast valetas küsijatele. Pole ka ime, sest eurooplaste meelsus ja soovid on teada ja konflikti minemist välditakse. Nii öeldigi üht ja tehti teist.

Tuttav lugu: üle 15 aasta tagasi mainisin oma kommentaarides korduvalt Nicaraguas veebruaris 1990 saadud kogemust, kus Managuas käis üle miljoni inimese sandinistide viimasel toetusmiitingul, skandeeris seejuures nagu jaksas, ja kolm päeva hiljem näitasid tulemused halastamata, et pea pool neist oli hääletanud opositsiooni poolt!

Samasugust ebaausust fikseerisid lääne vaatlejad 1992. aastal valimistel Leedus ja Serbias. Kõik oli seaduspärane: autoritaarsuse tingimustes elanud ja selle olemust taibanud kodanik (kasutan seda sõna, et eristada teadlikumad massist, pealegi ei ütle mass kunagi mikrofoni midagi) ei usalda tihti kedagi. Sellest suured käärid valimiste prognooside ja tulemuste vahel.

Käitumisreegleid arvestades oleks huvitav teada, kui suures ulatuses ja mis suunas võisid Tuneesia valijate käitumist mõjutada masendavad kaadrid Gaddafi tapmisest. Ja kui palju NATO peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni 22. oktoobri lubadus operatsioon kohe lõpetada ning sellele järgnenud Liibüa uue juhi palve: jääge kohale aasta lõpuni ehk selge oma nõrkuse tunnistamine.

Üleeile käis Rasmussen Tripolis, kinnitamaks: homsest peate ise hakkama saama. Et Liibüa valitsusjuhiks nimetati Tripolist pärit tegelane – enamik üleminekunõukogu liikmetest pärineb Banghazist –, võib öelda, et tehti lepitusžest vastasleerile. Kui edukalt, selgub pärast valitsuse koosseisu teadasaamist.

Islamistide mitte nii suureks prognoositud edu sunnib uut moodi hindama Jeemeni ja Süüria veretööde finaali ning eesseisvaid valimisi Egiptuses, Marokos ja Jordaanias. Kindlasti viskavad kõikjale õli tulle nii Palestiina vastuvõtmine ÜRO allasutuse UNESCO ridadesse kui selle tagajärjed. Suurriikide lõhkiminek on ilmne: 107 poolthäält hõlmas Vene- ja Prantsusmaagi, USA ja Saksamaa hääletasid vastu (kokku 14 ei-häält), Suurbritannia jäi erapooletuks (kokku 52). Tegelikult hääletati sama asja UNESCO juhatuses veel 3. oktoobril ja tulemus oli poolt 40, vastu 4, erapooletuid 14. Vastuhääletajateks USA, Saksamaa, Rumeenia ja Läti. Huvitav, kuidas hääletasid Balti riigid esmaspäeval. (Eesti jäi erapooletuks, samuti Läti, Leedu hääletas vastu, toim.)

USA ja Iisraeli reageeringuks jäi UNESCO finantseerimise lõpetamine, ent vaevalt see palestiinlasi peatab. Juba 11. novembril peab riikluse taotlust hääletama julgeolekunõukogu ja seejärel ÜRO peaassamblee. Nii et pinge kasvab ja esialgu ei torka silma ükski võimalus seda alandada.