Tuule suuna muutus võib sinivetika tuua Eesti randadesse
/nginx/o/2017/10/17/7225995t1h970a.jpg)
26. juuli 2019, 10:08
Äsjaste andmete järgi ei ole Eesti rannikul sinivetikaid täheldatud, kuid tuule suuna muutudes võivad vetikad terviseameti teatel jõuda meie randadesse.
Terviseameti keskkonnatervise osakonna nõuniku Natalja Šubina sõnutsi on sinivetikate õitseng praegu kõige tugevam Läänemere ava- ja lõunaosas. Satelliidipiltidelt näeb suuremaid pinnakogumeid Soome lahe lääneosas.
“Soojade ja tuulevaiksete ilmade korral võib õitseng intensiivistuda,” märkis Šubina. See aga tähendab, et soodsate ilmaolukodega kipuvad sinivetikad rohkem avatud supelrandadesse.
Sinivetikate avastamise korral informeerib terviseamet rannavaldajat ja vetelpäästet. “Oleme AS G4S Eesti vetelpäästet hoiatanud ja soovitanud sinivetikate avastamisel suplejate tervise huvides heisata randades kollane lipp,” ütles Šubina.
Kui suplusvees on avastatud suuremates kogustes potentsiaalselt ohtlikud sinivetikad, tuleb vetteminekust hoiduda allergikutel, väikestel lastel ja vanemas eas inimestel. Tuleb vältida vee suhu sattumist. Pärast “õitsvas” veekogus suplemist tuleb pesta ennast duši all ja vahetada ujumisriided.
Sinivetikad ehk tsüanobakterid on maailmas laialt levinud: neid leidub kõikjal veekogudes ja mujal ning neil on nii vetikatele kui bakteritele iseloomulikke jooni. Sinivetikate hõimkond sisaldab umbes 150 perekonda ja 2000 liiki, Eestis on praeguseks määratud ligemale 400 liiki sinivetikaid. Selleks, et sinivetikad hakkaksid vohama, on vaja eelkõige sooja ja toitainerikast vett ning sooje ja tuulevaikseid ilmu.
Sinivetikate hooajal tuleb ujujatel ohutu supluskogemuse kindlustamiseks enne vetteminekut selle puhtuses veenduda: sinivetikast annavad märku nii kopitanud lõhn, roheliseks värvunud kaldaäär kui kollakasrohelises vees hõljuvad väikesed helbed, mis vette pistetud oksal ei jää püsima.
Nende mürkide toime võib olla mitmesugune. Kõige kergemal kujul põhjustavad nad nahalöövet, eriti lastel ja allergilistel täiskasvanutel. Raskemal juhul esineb kõhulahtisust, oksendamist ja palavikku.