Masendavaim on kõnealuse kuriteo puhul Kõplase arvates see, et ükski pealtnägija ei sekkunud ega kutsunud abi. Pärast peksmist jäeti ohver üksi. Tamm täpsustas, et niisuguses olukorras vahele minnes võib nooruk ise kuriteo ohvriks sattuda.
„Eluliselt oluline on vägivalda nähes helistada numbril 112, et abi tuleks võimalikult kiiresti,“ toonitas Kõplas. „Kui enda ohutuse tõttu ei ole kohapeal mõistlik hädaabinumbril helistada, tasub minna eemale ja helista sealt või paluda abi mõnelt täiskasvanult.“
Kõplas nentis, et ehkki õiguskaitseorganid tegelevad ennetusegagi, on politsei ja prokuratuur suuresti reageerijad: kui tuleb kokku puutuda seadusega pahuksisse läinud lastega, on miski juba väga valesti. Probleemsete noorte puhul peavad eri ametkonnad – sotsiaalkindlustusamet, omavalitsuste sotsiaalosakonnad, lastekaitse- ja noorsootöötajad – koostööd tegema.
Kõplas ja Tamm rõhutasid, et kindlasti ei saa anda välja sõnumit, nagu Pärnu oleks ohtlik ja iseäranis vägivaldne linn. „Sellist asja, et möödaminejale läheks keegi tänaval kallale, kindlasti pole,“ kinnitas Kõplas. Enamik vägivallakuritegudest on tema jutu järgi tingitud tuttavate vahel tekkivatest tülidest, alkoholist, narkootikumidest.
Sellist asja, et möödaminejale läheks keegi tänaval kallale, kindlasti pole.
Kaido Kõplas
Mullu juulis kirjutasin, kuidas kaks 14aastast poisinääpsu istusid Pärnu Kuninga tänava kohtumaja süüpingis ja vastasid vaguralt kohtuniku küsimusele. Üks neist oli seesama poiss, kes hiljuti 13aastaselt lapselt elu võttis.
Mullusel pooletunnisel istungil end kenasti üleval pidanud poisid olid olnud pahategijatena järjepidevad: küll olid nad kedagi peksnud, küll röövinud ja varastanud. Kohtus olid poisid esimest korda. Varem olid nad aga liiga noored, et oma tegudest kohtus aru anda. Läinud sügisel said mõlemad 14aastaseks.