Valdades kaardistati tuhandeid pärandkultuuriobjekte

Enne pärandkultuuriobjektide otsima asumist jagasid koolitusel inventeerijaile oma teadmisi Urmas Vahur ja Lembitu Tarang (paremal). Foto: Erakogu

„Seisatage teedel ja vaadake, küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, siis leiate oma hingerahu.“

Nende sõnadega juhatab autorite kollektiiv lugeja järgnevaile lehekülgedele „Väikses pärandkultuuri käsiraamatus“.

Sajandeid kasutusel olnud põlisteedevõrk, vanad talukohad, veel säilinud piimapukid, Esimese maailmasõja aegsed jooksukraavid, kindlustused metsas, metsaheinamaade ja rabasilmade rahvapärased nimed, aegade hämarusse kadunud kunagised mõisasüdamed, kiigemäed ja külavainud, sillad, parvetuskohad – neid nimetusi, mis kõik käivad pärandkultuuri alla, on üle 100.

Eelmiste põlvede jäljed

Eestlane on läbi aegade olnud metsarahvas ja nii on siinne elu olnud läbi aegade metsaga tihedalt seotud. Sajandite vältel on elatud naturaalmajanduslikult, olles suures sõltuvuses metsast alates põldude ja hoonete rajamisest kuni toidu varumiseni. Nii on kultuuri jälg kümnete põlvkondade elust ja tegevusest peidus metsas.

Kuigi etnograafid on jäädvustanud metsandusliku kultuuri olemust, arheoloogid uurinud inimasustust asulakohtade ja kalmete baasil, ei oldud igapäevase elukultuuri märke seni Eesti metsamaastikus süsteemselt kaardistatud ega teadvustatud.

Enamik rahvuslikust kultuuripärandist, mis on peitunud metsaaladel, on olnud rahvale teadvustamata ja kaitsmata nii teadliku kui teadmatusest tuleneva hävimise suhtes.

Tagajärjeks on näited töödega rikutud kalmekohtadest, kokku lükatud ajalooliste lubjaahjude varemeist, unikaalsete kiviaedade kasutamisest metsaveoteede täiteks ja seda taasiseseisvumise järelgi.

Seetõttu pole ime, et just riigimetsa majandamise keskus (RMK) ja sealsed inimesed võtsid ette mitu aastat kestnud suure töö, taotlesid Interregi programmist rahastuse ja otsisid kogu Eesti valdadest inimesed, kes unustatud objektid üles leiaksid, inventeeriksid ja kaardistaksid. Et unustuse hõlma vajunud kultuurimärgid uuesti tähelepanu alla tuua.

Eesmärgiks seati kaardistada kogu Eesti pärandkultuur, sõltumata selle maa- ja omandivormist. Keskenduti eelkõige looduses leiduvatele kultuurimärkidele, fookusest jäeti välja linnad ja asulad.

Tööga alustati 2005. aastal ja esimesena võeti ette Lääne- ja Raplamaa. 2011. aasta alguseks oli Eestis kaardistatud üle 28 700 pärandkultuuriobjekti ning tööd lõpetatud kümnes maakonnas. Tänavu jätkus kaardistamine viimastes maakondades: saartel, Jõgeva-, Viljandi- ja Pärnumaal.

Kui üldjuhul püüti töö igas maakonnas ära teha aastaga, siis Pärnumaa on suur maakond ja siin laienes töö kahele aastale. Nüüdseks on siingi välitööd lõpetatud, kuid kogu materjal veel kontrollimisel.

Mitme aasta pikkuse töö tulemuseks on kümneid tuhandeid ülestähendatud objekte kogu Eestis ja sadu igas vallas.

Kõik objektid koondatakse internetti maa-ameti geoinfoportaali, kust leitav Eesti kaart on tihedalt pisikesi punaseid täppe täis. Täppide tagant leiab lühiinfo ja foto konkreetse objekti kohta.

Et ükski teave pole lõplik, täiendatakse andmekogu kord aastas. Samuti jääb RMK veebi üles vorm, mille abil igaühel on võimalus märkamata jäänud pärandkultuuriobjektist teatada ja ettepanekuid teha.

Peale „Väikse pärandkultuuri käsiraamatu“ on projekti üks tulemusi raamatud põnevamate leidude kohta, need anti välja maakondade kaupa. Viimasena valmis teos „Pärnumaa pärandkultuurist“.

Kuna raamatuid trükiti piiratud kogus Euroopa Liidu toetuse abiga ja need on mõeldud tasuta levitamiseks tänutäheks kaardistamisel abiks olnutele, neid poest ei leia, aga võib sirvida suuremates raamatukogudes. Veel lihtsam on neid lugeda RMK veebis.

Piiranguid ei seata

Pärandkultuuriobjektide kaardistamise eesmärk pole võtta neid riikliku kaitse alla, vaid hoida elus teadmist sellest, millist kultuurilist väärtust põlised talukohad, veskid, puud ja kivid, kõrtsid, keldrid, vanad kohanimed ja muud pärandkultuuri objektid kunagi kandnud on.

Küll võib maa-ameti andmebaas olla aluseks planeerimisotsuste tegijatele, et vältida pärandkultuuriobjektide hävimist.

Põhjamaade praktika näitab, et seadustest hoopis tõhusam on maaomaniku teavitamine enda maadel asuvast unikaalsest kultuurimärgist. See väärtustab omandit ja tõstab peremehe eneseteadvust.

Laiemas mõttes väärtustavad eksponeeritud pärandkultuuriobjektid paikkonda. Kuid kõigepealt peab kohalik kogukond kultuuripärandi omaks võtma. Nii on autorite kollektiiv märkinud „Väikses pärandkultuuri käsiraamatus“.

 

*Tekstis on kasutatud lõike projekti käigus välja antud „Väiksest pärandkultuuri käsiraamatust“ ja RMK materjale.