Pärandkultuuriprojekt istutas igasse valda kohalikud pärlid

Projekti juht Vaike Pommer näitab äsja trükist tulnud raamatut “Pärnumaa pärandkultuurist”, varem on samasugused raamatud koostatud teistegi maakondade kohta. Foto: Urmas Luik

Vaike Pommer on pärit Kilingi-Nõmmest, kus käis koolis ja kust läks juhuse tahtel arheoloogia asemel EPAsse metsandust õppima.

Aastatel 1971–1987 töötas Pommer looduskaitse rajooniinspektorina Kilingi-Nõmme näidismetsamajandis, Mahtra Rohelise Vööndi metsamajandis ja Suure-Jaani metsamajandis, olles sellal osaline näiteks metsanduse kutseõpetuse viimisel Kilingi-Nõmme keskkooli.

Praegu elab Pommer Pärnus, töötab riigimetsa majandamise keskuse (RMK) pärandkultuuri-spetsialistina ja olnud kogu Eesti pärandkultuuriobjektide kaardistamise projekti eestvedaja. Rohkem kui ennast väärtustab ta neid inimesi, kes käisid valdades kohapeal, rääkisid inimestega ja otsisid loodusmaastikust üles rahva mälus säilinud või unustusse vajunud eelmiste põlvede tegutsemisjäljed.

Meie ümber leidub palju sellist, mille olemasolu küll teadvustame, ent ei mõtle sellele, et need on väärtused, mis ühel päeval ehk kaovad. Ja tihtipeale on nii, et head mõtted võivad ju sündida, aga need ei saa teoks, kui keegi algust ei tee.

Kuidas tekkis idee Eesti pärandkultuur kaardistada ja kui keeruline oli seda ellu viia?

Mõte iseenesest ei ole minu oma. Töötasin 2005. aastal RMK konsultatsiooniosakonnas ja käis selline nikerdamine väikeste asjadega. Seltskond, kellega töötasin, oli tark ja hea, aga nii mõnigi projekt oli ainult päevakajaline. Oli hetkeprobleem ja seejärel riiulis tolmu koguv kaust. See ei olnud nagu päris.

Kuna teadsin Lembit Tarangu tegemistest, ajalugu oli mu lemmikaine ja ülikooli peale mõeldes olin algul kindel, et lähen arheoloogiat õppima, tekkis ilmselt kusagil mõtteis see seos. Et üritaks pärandkultuuriga midagi rohkemat teha kui see, et teeme paari–kolmekuulise projekti ja üks ning teine väike probleem saab lahendatud.

Tahtsin teha midagi kestvamat ja suuremat. Siis arvasingi, et kirjutaks keskkonnainvesteeringute keskusele rahastuse taotlemiseks projekti ja hakkaks ühest maakonnast pihta, kuna Läänemaal oli juba tehtud natukene siit-sealt.

Projekti kirjutades hakkasin aru saama, kui suur on see töö, mida on vaja teha. Väga ruttu tekkis eesmärgipüstitus, et kogu Eesti tuleb kaardistada.

Olin veendunud, et see on asi, mida tahan teha, aga kas suudan, selles ma küll polnud veendunud, ja kuidas päris täpselt teha, ei teadnud ma üldse. Aga kuna rehkendamises olen kõva, siis mõtlesin, et raha hankimise ja juhtimisega saan hakkama.

Nii ladusalt kui lootsite, siiski kõik algul ei läinud.

Olin naiivne ja arvasin, et see läheb teistelegi korda. Ja kui ma esimesel korral sain äraütlemise, mille põhjendus oli see, et teema ei ole aktuaalne ja probleeme ei näe, tuli küll kangelane olla, veenmaks ennast, et sind ei mõisteta.

Aga jälle korjad oma eneseusu riismed kokku ja parasjagu oli mul hea ülemus.

Keskkonnaministeeriumi ametnik jõudis selleni välja, et pärandkultuur ei ole üldse keskkonnaministeeriumi teema. Samal ajal kui meil käis juba metsa sertifitseerimine, kus me räägime, et kõiki väärtusi tuleb metsas hoida.

Siis läks palli pildumine kultuuri- ja keskkonnaministeeriumi vahel lahti, aga mina väsisin sellest kõigest ära. Ei ole mõtet käia ega rääkida, vaja on teha. Iga päev ainult kaotab neid asju.

Lõpuks jõudsimegi selleni, et on ju olemas ka Interregi rahastus. Kirjutasin projektitaotluse ja arvestasime, et teeme sellega ära Lääne- ja Raplamaa, kuna seal olid inimesed, kellega seda teha. Ja kui asi läheb käima, saaksime ära teha Harjumaa, mis linnastumise tõttu on kõige kriitilisem.

Me ise peaaegu ei uskunud, et suudame. Üllatus oli suur, kui saime rahastuse kohe esimese korraga.

Peate kõige suuremaks väärtuseks inimesi, kes valdades kohapeal töö ära tegid ja jäävad neid teadmisi edasi kandma.

Mõtlesime välja, et ei loo mingisugust lendsalka, kes Eestis ringi sõidab ja väga kiiresti töö ära teeb, aga keegi kohapeal ei tea ikka asjast midagi. Inimesed tuleb leida vallast kohapealt, sest nad jäävad sinna alles, neid usaldatakse, neil on palju lihtsam suhelda ja infot kätte saada. See oli kõige geniaalsem mõte, mis sündis.

Nii me alustasimegi. Andsime maakondades teada, et selline asi hakkab ja keda huvitab, tulge. Saalid olid rahvast täis ja tekkis teine probleem, kuidas me need õiged sealt üles leiame. Me tõesti leidsime omale pärlid ja muidugi jätsime ka maha pärleid.

Kui palju oli Pärnumaal inventeerimisel osalejaid?

Mina seda numbrit ilmselt ei teagi. Reeglina on meil vallas üks inventeerija, kes asja eest vastutab, aga tegelikult on seal taga väga palju inimesi. Paljud tahavad ise looduses koha kätte näidata, siis on nad osasaajad ja seda põnevamaks see elu läheb.

Üldnimekiri selle kohta, mis kõik pärandkultuuri alla käib, on tohutult pikk ja töö haare lai. Kas igale inventeerijale anti võimalus lähtuda oma vaatenurgast?

Igaüks lähtubki täpselt sellest. Me ei ürita inventeerijaid teha ümmarguseks või kandiliseks. Kelle kirg on vanad raudteed ja raudteejaamad, sellelt tulebki neid rohkem.

Inventeerijad tulevad välja uute ideedega ja piirkonnad on ju erinevad. Ühes paigas tuntakse näiteks kartulikoopaid ja teises pole neist kuuldudki. Vanasti ju majadel tihtipeale keldreid ei olnud. Igasuguseid toredaid lugusid tuleb.

Kuigi kaardistamine on lõppenud, on see töö tegelikult lõputu. Ja mida rohkem kohapeal käia, seda rohkem pärandkultuuriobjekte võib veel leida.

Just nimelt ja sellepärast saab meil RMK kodulehel kogu aeg kas või vihjeid anda. Jah, me ei jõua järgmisel päeval kohale joosta, aga me ei jäta seal kindlasti käimata.

Kahju on muidugi, et põhisõnum on ikka “kus te kümme aastat tagasi olite?”.

Meie rõõmustame, et jõudsime siiski paljudesse kohtadesse enne talve 2009–2010, ja meil on pildid taludest, mida lumi veel polnud kokku vajutanud.

Kindlasti jäi kaardistamata enamik. Mida rohkem asjast räägid, seda rohkem tuleb inimestel ideid, et “aa, see on ju ka väärt, ma ei tulnud selle pealegi”.

Alati võib teada anda oma valdade inventeerijaile, sest nemad töötavad kindlasti vähemalt kaks aastat veel meiega kaasa, see on neil lepingus.

 

Lembitu Tarang

Mittekaitstava pärandkultuuri inventeerimise metoodika looja ja pärandkultuuri objektide tüübistiku autor Eestis. Pärandkultuuriga tegelemise pisiku sai ta 1996. aastal rahvusvahelisel täienduskoolitusel Rootsis.

Sihikindla teavitustööga pärandkultuuri väärtuse ja omanikuhoiu võimalikkuse suhtes on Tarang kujundanud omaette koolkonna. Selle tulemusena on Läänemaal alanud pärandkultuuriobjektide inventuur ja nende väärtustamine laienenud kogu Eestisse.

Andmed: „Väike pärandkultuuri käsiraamat“, RMK

 

Pärnumaal inventeerisid

Aivar Hallang Ares, Lavassaares;

Madis Kuningas Audrus, Kaismal, Paikusel, Saugas;

Kalev Tihkan Halingas;

Rauno Schults Häädemeestel ja Tahkurannas;

Kersti Siim Kihnus;

Aat Sarv Koongas;

Värdi ja Helve Soomann Saardes;

Kadri-Aija Viik Surjus;

Argo Mättas Tootsis;

Susanna Kuusik Tõstamaal;

Ando Kalde Varblas;

Rünno Viir Vändras.

 

Pärandkultuur

Pärandkultuur on eelmiste põlvkondade tegutsemise jäljed maastikul, osa kultuurist ja rahvuslikust pärandist.

Levinumad pärandkultuuri objektid on taluhoonete asukohad, kiviaiad, vanad metsateed ja kohanimed.

Selleks, et unustuse hõlma vajunud kultuurimärgid uuesti tähelepanu alla tuua, algatas RMK kõigis maakondades ulatusliku pärandkultuuriobjektide inventeerimise ja kaardistamise, mille tulemus kajastub maa-ameti andmebaasis.