Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/01/21/12885152t1h1080.jpg)
Pärnu linna Manija sadamatuled paistavad pimenevas talveõhtus käesirutuse kaugusel, kuigi üle vee jääb nendeni ligemale kilomeeter. Aga üks tuluke liigub ja aina suureneb, kuni jõuab mandrile ehk Munalaiu sadama kai äärde. See on lappaja, tekita väike mootorpaat, millega kalurid käivad noodapüügil. Paadimehe kummist jakk ja püksid on veemärjad, osavalt kinnitab ta köied pollarite külge, astub kaile.
“Vesi ikka viskab üle: laine on korralik, tuul 15 meetrit sekundis,” ütleb saabunu, poolesaja püsielaniku ja paarikümne majapidamisega Manija saarevanem Arno Leas.
