Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/03/25/13025730t1h3159.jpg)
Järsumäe talu perenaine Virve-Elfriide Köster ehk Kihnu Virve käis hommikul oma lilli vaatamas: tulbid ja nartsissid on akna all peenras päris pikad ja õues ajab üks töö juba teist taga, kuid toas seilab ta suure ilma uudiste lainel.
“Oleks minu teha olnud, kui kuuldi, et niuke haigus lahti on, oleksin kohe piirid kinni pannud kõik. Mitte üks ei tule enam kuskile poole,” arvab Köster söakalt. “Ma ei tea, mis loll haigus see üldse on. See on selline, nagu ennevanasti katk oli, nüüd on elu nii seisma jäänud.”
Elu mereriigis Kihnus tiksub oma rütmis: koolilapsed suhtlevad arvutiga, naised koovad kördikangast, mehed toovad merest kala lauale.
