Videointervjuu ⟩ Kersti Kaljulaid: Piirangutega pole kärbitud õigust kritiseerida ega küsida

President Kersti Kaljulaid tegi neljapäeval virtuaalvisiidi Pärnumaale. Kõneldes e-tunnis üle 100 õpilasega, tuli presidendil vastata abituriendi küsimusele, kas eriolukorras võib minna tänavale meelt avaldama. Pärnu Postimehele antud videointervjuus toonitas riigipea, et viiruse levikule piiri panemiseks kehtestatud kogunemiskeeld ei võta inimestelt õigust küsimusi esitada, otsustajaid kritiseerida ega oma meelsust väljendada.

​Olete täna (intervjuu toimus neljapäeval) meie kandi inimestega palju suhelnud, millise tervise juures Pärnumaa on?

Jaa, ma olen tõepoolest rääkinud Pärnu linnapea, Põhja-Pärnumaa vallavanema ja ettevõtjatega. Muidugi on praegusel kriisiajal palju muresid, aga mitte ainult.

Ettevõtted, mille esindajatega ma täna kohtusin (Metsä Wood ja Scanfil, S. E.), kuuluvad suurtesse kontsernidesse ja tunnevad ennast võrdlemisi turvaliselt. Hea teada, et Pärnu kandis, kus on hästi suur turismitööstuse osakaal, leidub tootmisettevõtteid, millel praegu ei ole mingit kriisi. Ja kui see kriis ka nendeni jõuab, on neil kontsernisisesed meetodid, et tulla toime.

Globaalsetesse tarneahelatesse kuulumine on mõnikord väga-väga kasulik. Sa ei jää mures üksinda.

Samamoodi oli tore kuulda, et õmblusettevõtjad ei istu, käed rüpes: kui Rootsi kleite toota ei saa, võib õmmelda kitleid hooldekodude varustamiseks.

Majandus kohaneb alati. Aga inimeste pärast tuleb muret tunda. Majanduse kohanemine tähendab sageli töökohtade vähenemist ja siis on riigi ülesanne tulla selle sotsiaalse koormusega toime. Siin saab tõmmata paralleeli ühiskonnaõpetuse tunniga, mille Pärnumaa noortele andsin. Seal rääkisimegi kriisi näitel ühiskonnakordade erisusest. Mille poolest erineb Ameerika elukorraldus euroopalikust, kuigi mõlemad on demokraatlikud vaba turumajandusega riigid? Mille poolest erinevad totalitaarsed režiimid demokraatlikest, näiteks Hiina ja Euroopa?

Kuulasin seda ühiskonnaõpetuse tundi pealt ja demokraatia teema jäi ka minule kõrvu. On tuntud muret, et eriolukord ohustab demokraatia toimimist: riigikogu ja kohalike volikogude töö on raskendatud, kriisi juhtivate organite otsuste üle arutlemine näib justkui keelatud. Kas mure demokraatia pärast on põhjendatud?

Kui te koolitundi kuulasite, siis te viimasele küsimusele juba vastust teate. Meil on keelatud rahvakogunemised, mitte oma meelsuse väljendamine. Täpselt nii tuleb sellest aru saada. Rahvakogunemised ja massidemonstratsioonid ei ole keelatud selle pärast, et eriolukorra ajal oleks keelatud oma meelsust väljendada, vaid selle pärast, et me ei levitaks nakkust. Ei maksa segi ajada neid nüansse.

Kindlasti on asjakohane kõikvõimalik kriitika minu ja kõigi teiste otsustajate pihta selles riigis.

Ajakirjandus on meil endiselt vaba, tegemaks oma tööd hästi. Aga selle vabaduse kasutamine praegusel ajal tähendab, et ajakirjanikud võtavad teatud riske. Eilegi (kolmapäeval, S. E.) oli meie maja kaameramehi täis, kui jätsin välja kuulutamata ühe seaduse (päästeseaduse ja relvaseaduse muudatused, S. E.). Ühiskonnaelus osalemine kätkeb endas praegu riske ja mul on väga hea meel, et ajakirjanduses leidub neid inimesi, kes seda teevad.

Minu arust demokraatiat kaitsebki see, et inimesed leiavad: oot-oot, praegu on hulk minu vabadusi ära võetud. Ja piirangute rikkumine on isegi karistatav, mitte küll väga karmilt, aga siiski. Me näeme sellegipoolest, et demokraatlik riik ei hakka totalitaarsete meetmetega neid piiranguid rakendama. Me liigume ringi ja on hästi palju meie enda vastutust.

See, et me küsime-pärime, on suurepärane. Kui oleks tõeline risk demokraatiale, neelataks need küsimused alla.

Saab öelda ka, et eriolukorras vastu võetud otsused mahuvad meie põhiseaduse piiresse. Ja kui mõni otsus, seadusemuudatus ei mahu, siis tuleb meie majast vastav vastus. Ka õiguskantsler jälgib juba ex ante – enne kui mõni idee hakkab seaduseks saama –, mis toimub. Nii see käis enne eriolukorda meie demokraatias, käib eriolukorraski ja hakkab käima pärast seda.

Kas kodanikuna on eriolukorrast midagi kaasa võtta?

Kindlasti on. Kodaniku võimalus võtta ise vastutust, lüüa ise kaasa. See on olnud kodanikuõpetuse tund meile kõigile.

E-visiite olete teinud mujalegi Eestis.

Ida-Virumaal, Saare- ja Järvamaal.

Mis mulje on riigist jäänud? Millise tervise juures Eesti praegu on?

Kuna need visiidid toimuvad kord nädalas, on iga nädal Eestil pisut erinev terviseseisund. Kui me esimestel nädalatel rääkisime rohkem valmistumisest, mis siis saab, kui asi läheb hulluks, käest ära, siis nüüd räägime sellest väljatulemisest. Selgelt on näha, et tunneli lõpus on midagi heledat. Loodetavasti on see valgus.

Kas see on valgus või lähenev rong, hakkab sõltuma sellest, kas kohustuslike piirangute lõppedes on meil endal oidu jätkata käte pesemist, desinfitseerimist, distantsi hoidmist.

Mis mulle kõige rohkem muret teeb, on ühistranspordi kasutamine. Olen väga seda meelt, et mida vähem kohustusi, seda parem, aga on vaja rohkem ühist mõistmist, et kitsastes ruumides on maskist abi. Kindlasti võiks ühistranspordis maske kanda. Desinfektsioonivahendid on käepärast ja ma tean, et Pärnu linnas on plaanis kasutada neid ka bussis.

Väiksemas linnas võiksid nooremad inimesed sõita jalgrattaga – Pärnus on hea rattateede võrgustik – ja jätame bussi neile, kes ei saa rattaga sõita. See tagaks, et bussid ei ole ülerahvastatud. Hoida ikkagi distantsi!

Ja kui teate, et lähete poodi, kus on parasjagu palju rahvast, siis mask ette! See võib olla isetehtud mask, ka sellest on abi, kui see on hästi tehtud. Ja ärge seda siis pärast eest võtmist taskusse ja hiljem näo ette pange.

On teil vastus küsimusele, kuidas me kõigest sellest välja tuleme? Arvestades, et tervishoiukriis on üks, majanduskriis hoopis teine lugu.

Ei, mul kindlasti ei ole. Olen tähele pannud, et kui me räägime, et riik võtab meetmed kasutusele, laenab mõne miljardi, võiks see kuidagi asendada puudujääva mahu meie majanduses. Tuleb endale aru anda, et kuna asume suurel ühisturul, sõltub meie majandus teistest väga. Meie majandus ei saaks kunagi nii suur olla kui praegu, toetudes vaid meie enda tarbimisvõimele, investeeringutele.

Isegi kui juurde laenata teine riigieelarve ja see kriisiajal tänavu, võib-olla ka järgmise aasta esimeses pooles ära kulutada, ei asenda see majanduse mahtu, mis võib minna kaotsi.

Me peame arvestama, et riigi meetmed on ellujäämismeetmed lootuses, et majanduslangus kujuneb lühiajaliseks.

Kuna kriis ei alanud majandusest, ei saa olla päris kindel, et tagasipõrget ei tule. Ettevõtjad, kellega olen rääkinud ja kellel on kliente Aasia turul, ütlevad, et sealt juba päike tõuseb. Võib-olla majanduskriis ei kujune nii hulluks, võib-olla need meetmed aitavad säilitada töökohti ettevõtteis.

Samal ajal on ettevõtjal ettevõtluses risk. Seda ei peaks riik kinni maksma.

Iga majandustsükli lõpus, olgu põhjustaja pangandus- või tervishoiukriis, tuleb alati välja, et kõik ettevõtted ei ole tugevad, elamaks seda üle. Siis peab laskma majandusel kohaneda. Ei tohi hakata eilse päeva kinnihoidmise eest peale maksma.

Siin on hästi palju aspekte, mida ei ole kindlasti tore kuulata, aga peame aru saama, et selline see pilt on. Tuleb raske aeg.

Meil on õnneks tugev, suurte reservidega töötukassa. Siinkohal mõtleme, kui palju on nõutud töötukassa maksete vähendamist. Sest seal on ju nii palju raha, eks ole? Praegu on see meil olemas tänu sellele, et 30 aastat on valitsused mõne erandiga ajanud vastutustundlikku rahanduspoliitikat.

Pisut muust kui eriolukorrast. Teie kantseleist tuli hiljuti teade, et otsite kandidaate sotsiaaltöö preemiale? Samuti olete kaasas õiguskantsleri “Lastega ja lastele” tunnustamisüritusega. Miks on just need valdkonnad teile praegu tähtsad?

Need valdkonnad on mulle kogu aeg tähtsad.

Tegeleme meie laste ja noortega, et nende lapsepõlv oleks võimalikult õnnelik. Et nad ei kogeks kurjust, ei õpiks seda ega muutuks ise tulevikus kurjuse kandjateks. See on mulle alati väga oluline teema.

Samamoodi sotsiaaltöö. See sotsiaaltöö preemia tekkis eelmisel aastal meie kultuurirahastu juurde. Sotsiaaltöö on Eesti olnud pikka aega nõrgem. Me oleme hästi hakkama saanud majanduse, hariduse ja isegi teaduse arendamisega. Aga sotsiaaltöö on valdkond, kus Eesti on olnud vähem edukas.

Alguses kimbutas rahapuudus, aga siis tundus, et küll tõusulaine tõstab kõiki paate. Me saime jõukamaks, sotsiaaltöö arenes vabatahtlikkuse toel. Seda toetati Norra rahaga ja muu sarnase kaudu. Oskus, teave Eestis vaikselt tekkisid, akumuleerus ja meie jõukamaks saades oleks lootnud, et meie teadvusesse jõuab vajadus panustada. Seda iseenesest ei juhtunud.

Tähelepanu Kadriorust ja preemia ongi sotsiaaltööle kui valdkonnale, mida peame järele aitama.

Aitäh! Soovin teile head tervist ja loodan teid Pärnumaal kohata päriselt, kui kriis saab ükskord läbi.

Ma olen öelnud ettevõtetele, et kui kriis läbi saab, tahaks päriselt ka näha. Tundusid väga huvitavad ettevõtted. Ma suurima hea meelega tulen siis. Väga ootan seda aega. Võib ju videokonverentsil saada suurema auditooriumi õpilasi kätte (presidendi videotundi kuulas 120 õpilast, S. E.), aga midagi on väärt näha oma kuulajate kehakeelt, suhelda inimestega vahetult. Ma tunnen väga puudust Eesti inimestest, päriselt ka!

Nii et kõikidele inimestele Pärnu kandist: aitäh teile seltsiks olemast ja kindlasti kohtume jälle!