Kui kümmekond minutit enne kaheksat õhtul autoga Sindi kärestiku parklasse jõuan, märkan kalda ääres sähvivat taskulambivihku. Huvitav, miks inimene pimedas jõge valgustab, mõtlen endamisi. Kas tegemist ongi röövpüüdjaga, kelle pärast tuldud sai?
Pargin auto ära ja jään vabatahtlikest kalakaitsjatest kaaslasi ootama. Valgusvihk liigub minu suunas. Kui kohale jõuab fotograafist kolleeg, näen silmanurgast kedagi jalgrattaga mööda lipsamas.
Üsna pea saabuvad vabatahtlikud kalakaitsjad. Neid on sel õhtul väljas seitse: Ahto, Jaanus, Aigar ja Oliver on pidevad käijad, kuid Kristina, Agnes ja Märt esimest õhtut ametis.
Kui neile valgusvihust ja ratturist räägin, teatab Aigar Kalde, et tegu oli ilmselt Jüriga. Neile teada röövpüüdja, kelle sihikul on kudema tulnud lõhe ja siig.
Pärnu jõgikonnas pole punase kala püük keelatud ainult kudeajal, vaid aasta läbi. Kes Pärnu jõest lõhe või forelli kätte saab, peab saagi vette tagasi laskma. Samuti ei tohi kudeajal jalgupidi vees püüda, sest nii võib koelmuid lõhkuda.
Peagi tuleb Aigarile kõne teisel pool jõge patrullivalt Ahtolt, kes on märganud Sindi vabriku juures samuti taskulambi sähvimist. Kaks kummikutes kalakaitsjat panevad sinnapoole jooksu.
Vabatahtlikel kalakaitsjatel pole õigust röövpüüdjaid trahvida ega kinni pidada. Röövpüüdjate tabamisel tuleb välja kutsuda keskkonnaameti inspektorid või politseinikud.
/nginx/o/2022/11/09/14950604t1hbc37.jpg)
Kõnnime piki kallast ülesvoolu. Aigar näitab üht tehase aeda, mille võrk on maha muljutud ja kus kõrges rohus lookleb sissetallatud rada. Sedamööda liiguvad röövpüüdjad. Mõnikümmend meetrit eemal laiutab võrkaias auk.
Valdavalt püüavad ebaseaduslikud kalamehed madalas vees kudevat siiga-lõhet ahinguga. Elektriga püüdjaid on vähe, sest trahvi saab juba üksnes selle eest, kui sellist püügivahendit käes hoiad. Möödunud aastal kuulsid vabatahtlikud ka mitut pauku, mis meenutasid rakette.
Aigar tunnustab, et Tori vallavalitsus toetab kalakaitsjaid. Kärestiku ümbrusse plaanib vald panna juurde valgusteid, sättida üles valvekaamerad ja keelavad sildid. Samal ajal selgub kalakaitsjate jutust, et röövpüüdjad ei vali päeva ega kellaaega. Tegutsetakse isegi keset päeva ja öeldakse, et tuldi haugi ja ahvena järele. Olgu öeldud: tegu on kärestikulise kohaga, kuhu haug ega ahven naljalt ei satu.
/nginx/o/2022/11/09/14950601t1hbb49.jpg)
Aigar teab, et röövpüüdjad ei vali ilmagi. Näiteks läinud laupäeval, kui tugev vihm enamiku inimestest tuppa peletas, käis jõe ääres elu. Pahategijad eeldasid vist, et kalakaitsjad koerailmaga välja ei roni.
Vabriku seintelt on taskulampide valgusvihud hästi näha, kuid samuti kummisäärikuis kahtlusalune pääseb plehku. Oliver kostab, et tegu oli nobeda jooksjaga.
Sindi kärestikul alustati kalavalvega möödunud aastal. Võrreldes mullusega on juba olukord parem. Parkla oli toona kalleid maastureid tulvil, röövpüüdjad said vabalt toimetada. Kalakaitsjate eest hoiatajaid jagus, neil hoidsid silma peal vankritega kaldateel jalutavad emadki.
/nginx/o/2022/11/09/14950606t1h4274.jpg)
Tagasi allavoolu jalutades proovime silmata kudevaid kalu. Taskulambi vihku jääb üks siig. Samas parkla lähistel märkame mahajäetud naistejalgratast. Ilmselt on selle siia visanud plehku pannud röövpüüdja.
Kulgeme veel allavoolu lootuses näha lõhesidki. Seekord ei lähe õnneks, kuid Oliver märkab kividel värskeid kummikujälgi. See on enam-vähem sama paik, kus ma ligemale kolmveerand tundi varem taskulambi sähvatusi registreerisin.
Naaseme ratta juurde: äkki tuleb omanik sellele järele. Jaanus ja Kristina lähevad veidi eemale vahti pidama.
Üsna pea saabub parklasse valge auto. Välja astuvad kaks inimest ja jalutavad roostiku suunas, taskulambid käes. Ahto läheb nendega juttu tegema.
:format(webp)/nginx/o/2022/11/09/14950600t1hab03.jpg)
Mõne aja pärast Ahto naaseb. “Küsisid, et keda nad häirivad ja miks nemad ei tohi kalu pesa peal vaadata. See on tüüpiline jutt,” tõdeb ta. “Tõenäoliselt tulid vaatama, kus kala on.”
Poole kümne paiku paiku tulevad kunagise kalakasvanduse juurest parkla suunast noormees ja neiu. Esimene astub otsejoones ratta ligi. Ahto küsib noorukilt, kas tegu on tema veloga. Noormees jaatab ja selgitab, et sõiduriist varastati Maxima juurest.
Ahto soovib tõestust, et see on just konkreetse noormehe ratas, ja küsib dokumenti. Kõnetatu keeldub. Jutt valjeneb ja noormees lausub: “Paneme kindad kätte ja lähme vaatame, kes kõvem vend on!”
Tori piirkonnapolitseiniku Veronika Soonmanni sõnutsi on nad viimasel ajal saanud Sindi kärestikule röövpüüdjatega seoses kaks väljakutset. Ühel juhul kutsusid vabatahtlikud kalapäästjad politsei kohale, tegemaks kindlaks väidetavate röövpüüdjate isikud. Teisel juhul oli kutsuja keskkonnaamet.
“Politseipatrull reageerib väljakutsele, aga otseselt vabatahtlikel kalapäästjatel abis ei käi, nende koostööpartner on ikka keskkonnaamet, neil on endal võimekus ja oskused järelevalvet teha,” lausus ta. “Kui aga väljakutse tuleb, mõistagi reageerime.”
Kuna praegu lõhet püüda ei tohi, on keskkonnaamet ja vabatahtlikud kalapäästjad kontrolli Sindi kärestikul tugevdanud. Röövpüüdjatega tegelebki keskkonnaamet, mitte politsei. (PP)
Ahto ütleb, et tema poksiringi ei astu. Noormees teatab seepeale, et näidaku Ahto oma dokumente, kui ta keskkonnaametist on. Kalakaitsja selgitab, et tema leidis selle ratta ja ootab omanikku. Pärast mitmendat palvet dokumenti näidata võtab noormees välja juhiloa ja vilksatab selle kalakaitsja silme eest läbi.
Nime ei õnnestu Ahtol dokumendilt välja lugeda. Noormees helistab isale, kes soovitab pojal politsei kutsuda.
/nginx/o/2022/11/09/14950605t1h22c4.jpg)
Patrull jõuab kohale üsna kiiresti. Politseinikud soovivad nii Ahto kui noormehe dokumente näha. Kui esimene ulatab kohe oma isikutunnistuse, siis teine väidab, et tal pole enda oma kaasas.
Noormees ütleb oma nimeks Jüri ja annab politseinikele oma isikukoodi. Kuna Jüri ei suuda tõestada, et ratas tema oma, pakuvad politseinikud välja, et võtavad selle kaasa ja omanik saab sellele jaoskonda järele tulla. Seepeale teatab noormees, et tema isa tuleb peagi jõe äärde ja tõestab, et see on nende pere ratas.
Saabub isa. “Siin on läinud nagu Chicagoks. Tee on keelatud tsoon, kus igal õhtul väänatakse käsi,” lausub ta. “Jõel on püügikeeld, kuid mitte teedel liikumise keeld.” Seejärel esitab ta politseinikele nii ratta ostudokumendid kui oma isikutunnistuse.
Mees teatab, et kalapüügi üle ei peaks järelevalvet tegema isehakanud, vaid keskkonnaamet. Ja lahkub ühes noorte ja rattaga.
Jalgsipatrullis kalakaitsjad jäävad kärestikul silma peal hoidma südaööni.
Keskkonnaameti Pärnumaa järelevalvebüroo juht Toomas Õmblus selgitas, et õngitsemine ja spinningupüük on Pärnu jõel, ka Sindi kärestiku ümbruses lubatud, kuid püüda ei tohi lõhet ega meriforelli.
Praegu on rändekaladel kudeaeg ja kogu Eestis kehtivad lõhejõgedes rangemad püügipiirangud. Pärnu jões on lõhe- ja meriforellipüük keelatud aasta ringi, praegu kehtib just koelmute füüsilise kaitse nimel lisakeeld kalapüüdmiseks vette minna. “Ehkki ükski seadus ei keela vette minna ilma õngeta, võiks loodusesõber sellest praegu siiski hoiduda. Koelmut lõhuvad ju nii kalamehe kui niisama vees kondaja kummikud ühtmoodi,” põhjendas Õmblus.
Ahingu ja ka kätega püük on Eestis keelatud aasta läbi, just kudevate kalade kaitseks. Niiviisi on tõenäoline kätte saada kudev ja selle tõttu madalas vees paigal püsiv kala.
Keskkonnaamet kogub infot nii inimestelt, kes nende poole pöörduvad, kui järelevalve abil. Suur osa keskkonnaameti reide on plaanikohased ja põhinevad ohuanalüüsil. “Kui inspektorit ühes jõelõigus näha pole, ei tähenda see, et neid läheduses pole,” rääkis Õmblus.
Teated jõuavad keskkonnaametini riigiinfo telefonil 1247. Rikkumise kohta on vaja võimalikult täpset tunnistust. Teataja anonüümsus tagatakse, aga rikkumist tõendavad pealtnägija tunnistus, fotod, auto registreerimisnumber.
Pärnumaal töötab kalapüügi järelevalve heaks viis inspektorit, kelle tööpiirkond ulatub Iklast Matsaluni. Siin kandis on palju vett ja kala ning omajagu nii kutselisi kui harrastuskalamehi. Järjest rohkem aitab järelevalvet teha tehnika: tänu droonidele on ametnikel silmad nii õhus kui vee all.
“Sel talvel saame esimest korda kasutada allveedroone,” rääkis Õmblus uuendusest.
Vabatahtlikest kalakaitsjaist on Õmbluse sõnutsi suur abi. Eriti kudeajal. Järelvalvebüroo juht avaldas heameelt, et viimastel aastatel tegutsevad Eesti kalastajate seltsi vabatahtlikud Pärnumaalgi.
Kudeajal on kontroll tihedam ja siin mail käivad abiks mujalt piirkondade inspektoridki. Kus ja millal, jätab amet enda teada. Samuti sõidetakse kohale, kui tuleb teade mõnelt rikkumise pealtnägijalt. Näiteks on nähtud keelatud püügivahendiga inimest vees või keelatud kala kaasavõtmist.
Õmbluse sõnutsi reageerivad nad teadetele esimesel võimalusel. Politseiga tehakse samuti koostööd.
Vajaduse järgi on töövälisel ajal maakonnas valves kas keskkonnakaitseinspektor või paar, kuid röövpüügiteadetele ei reageeri üksnes valveinspektor. Kalakaitseinspektorid teevad kudeajal tihedat tööd õhtuti, öösiti ja nädalvahetustel.
Keskkonnaamet teeb Sindis järelevalvet iga päev ja kalamehi on kontrollitud hulgaliselt. Sel aastal ei ole Sindi kärestikul kedagi röövpüügi tõttu karistatud. (PP)
:format(webp)/nginx/o/2018/08/28/11321115t1h7153.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/10/05/14115726t1h6c0e.jpg)
/nginx/o/2016/02/19/5064451t1hf430.jpg)