Vägivallatu võitlusega saab igaüks kodumaad kaitsta (1)

Lauri Mutso
, Ajakirjanik
Copy
Viimane suur näide meie vägivallatust vastupanust võõra võimu all oli Tallinna teletorni kaitse 1991. aasta augustis.
Viimane suur näide meie vägivallatust vastupanust võõra võimu all oli Tallinna teletorni kaitse 1991. aasta augustis. Foto: Harald Leppikson

"Vägivallatu võitlus on Eesti rahva lugu, see on taasiseseisvumise lugu ja see on ka eestlaste lugu nõukogude okupatsioonis," sõnastas Kaitseliidu reservkolonelleitnant Raivo Lumiste vägivallatu võitluse olemust. Vägivallatul võitlusel on kaitsekultuuris oluline osa, kui olukord ei ole enam kontrolli all.

Vägivallatu võitlus on igasugune relvadeta vastupanu maa hõivanud okupatsioonivägede ja agressorriigi vastu. See võib olla sõdurite avalik põlgamine, rahumeelsed protestid, vaenuriigi lippude mahakiskumine ning oma riigilippude ja sümbolite kandmine. Isegi igasugusest koostööst keeldumine. "Tavalistel kodanikel, ka rahumeelsetel patsifistidel, on võimalus osaleda riigikaitses ilma relva kätte võtmata," sõnas Lumiste.

Ta tõi välja, et vägivallatu võitlus ei toimu ainult olukorras, kus vaenlane on maa hõivanud, seda on tegelikult meie ümber iga päev ja päris palju. "Meie lapsed praktiseerivad seda, kui ei kuuletu oma vanematele," nimetas Lumiste lõbusama näitena. Valimiste ajal käib vägivallatu võitlus erakondade vahel. "Me võiksime tuua kümneid näiteid, kuidas see asi igapäevaelus käib!"

Tagasi üles