:format(webp)/nginx/o/2019/10/22/12677631t1ha436.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/03/15/15948111t1h1737.jpg)
Mailiis Ollino on Pärnu Postimehes fotograafina töötanud oma 29 eluaastast üheksa. Tänavugi jõudis ta oma töödega aasta pressifoto konkursil tippude sekka ja pani kinni spordiajakirjanike spordifoto võistluse. Sport pole võõras talle endalegi, vabal ajal juhendab ta ise treeningud, aga on treenitavgi.
Mailiisi ettepanekul jalutame usutluse ajal piki Pärnu jõe kallast ja linnatänavail. Nii mõnelgi hetkel haarab ta sõna lausumata õlalt kaamera ja kukub äsja nähtut jäädvustama, olgu objektiivi ees luuaga vehkivad tänavakoristajad või, nina päikese poole, silmi vidutav kass. Töökaimudena sinatame.
Mailiis, milline su esimene fotoaparaat oli?
Ma arvan, et käisin viiendas-kuuendas klassis, kui alustasin vanaisa peegelkaameraga. See oli siis kõva sõna. Tegin oma blogi tekstide illustreerimiseks pilte, hakkasin lihtsalt katsetama
Milline su lapsepõlv oli, kust sa tuled?
Olen kohalik tüdruk, Tihemetsast. Terve põhikooliaja olin tagasihoidlik maatüdruk. See, et ma praegu selline suhtleja olen, inimeste inimene, on mulle endalegi üllatus. Nagu seegi, et ma seda tööd teen. Väiksena tundsin võõrastega suhtlemise ees hirmu. Töö, mida ma praegu teen, on sellele risti vastupidine.
:format(webp)/nginx/o/2024/03/15/15948955t1hc8af.jpg)
Pärast põhikooli lõppu lendasin pesast välja. Kui sain aru, et ma Tihemetsa jääda ei soovi, tegin sisseastumiseksamid toonasesse Pärnu Ülejõe gümnaasiumi ja kolisin üksi linna. Olin juba Pärnuga seotud: mitu korda nädalas sõitsin võrkpallitrenni, mängisin Helju Suti käe all. Et kui ma juba võrku mängin, tulen Pärnusse kooli ka. Aga peagi jäi võrkpall tagaplaanile. Otseselt asemele midagi ei tulnud. Ma olen alati kohusetundlik olnud, aga mulle tundus, et see ala ei olnud südameteema.
:format(webp)/nginx/o/2024/03/15/15948144t1hfbd2.jpg)
Sul on lähedane suhe vanaemaga, kas tema on sinu suurim fänn?
Absoluutselt! Tema elab ikka Tihemetsas ja üle paari nädala püüan ikka sattuda tema juurde. Ta on isegi öelnud, et kui oli mu esimene nominatsioon, siis temal olid pisarad silmas ja ajas nina püsti, et tal selline lapselaps on. Mina olen tema fänn ka. Ta on mind kõige rohkem kasvatanud, emme-issi olid pidevalt tööl. Vanaema elas üle ukse ja oli kohe võtta.
Vanaema puhul on mulle eeskujuks positiivsus, mida temast lausa kiirgab, ja soojus. Isegi kui tal on jalg haige ja väga ei kanna, siis ta pahandab jalaga. et “mis see siis nüüd olgu!”, ja läheb eluga edasi. Ta unustab raskused ega takerdu neisse, ei jää koju nelja seina vahele. Loodan, et olen sellise suhtumise endaga kaasa võtnud.
Vanaema Mare: Kuni mina elan, jääb Mailiis mulle minu Mammuks
/nginx/o/2024/03/15/15948142t1hba20.jpg)
Kes siis veel Mammu suur fänn on kui mitte mina: käin ringi, nina püsti. Jumal tänatud, et päike paistab, muidu sajaks vihm sisse.
Sel pühapäeval, kui oli “Hommik Anuga” saade, ei liikunud terves Tihemetsas ükski inimene. Muidu lähevad ikka kella 10 ajal poodi. Kõik vaatasid telekat.
Väiksena oli Mammu super tüdruk ja otsis kõik poriaugud üles. Kui jaanipäeval oli kuiv, tuli tema tuppa ja tilkus, trussikudki olid märjad. Ei tea, kust ta need lombid leidis. Temal oli kõige toredam ilm, kui lörtsi sadas. Siis oli ta kõhuli maas nagu valaskala.
Väiksena oli Mammu suurt kasvu, poisid olid kõik pisikesed põngerjad. Meil tüdrukuid külas ei olnudki. Kui keegi tahtis kellelegi liiga teha, äsas Mammu kaikaga.
Kui ta kolmene oli, oli tal peajagu lühem peika. Lasteaiast ei saanud enne ära tulla, kui pidid liumäele musutama minema. Kui nad kodu mängisid, siis peika pidi ikka koera mängima: rihm oli kaelas ja Mammu lohistas teda enda järel.
Minu arust on Mammu sündinud, fotoaparaat pihus. Meil olid koer ja kass, ta käis nendega jalutamas, ise muudkui pildistas neid, pärast tegi kalendri ka.
Iga kord, kui ta külla tuleb, saab sokid kaasa: töösokid, tudusokid, võimlemissokid ... Tänavu on ta neid üle kümne paari saanud. Kui sokid “haigeks jäävad”, augud sisse tulevad, tuuakse nad arsti juurde “süsti” saama, ja sokid saavad terveks.
Mida su pere teeb?
Vend, ema ja isa – kõik nad on oma eluga üle lahe, perekond on laiali läinud. Mulle ongi ainult vanaema jäänud. Ise olen Pärnu fänn. Kuhu ma siit lähen? Soome ometi ei lähe, kuigi käisin seal koolis.
Mida Soomes õppisid?
Pärast gümnaasiumi ei tahtnud ma väga enam Eestis olla. Unistus oli väljapoole rännata. Eesti tundus väike, tagantjärele tundub naljakas nii mõelda. Aga siis sattusin õppima Soome Kauhajoe Suupohja ametikooli, kus õpetati audiovisuaalset kommunikatsiooni: raadiot, telet, videot ja fotot.
/nginx/o/2024/03/15/15948320t1h6d55.jpg)
Su kutselise fotograafi karjäär algas Pärnu Postimehes. Kuidas siia tööle sattusid?
Kui koolis tuli praktikale minna, mõlgutasin mõtteid, tahtsin kõrgelt lennata, New Yorki või Londonisse pääseda. Aga rahakotti vaadates sain aru, et ei mängi välja. Noruspäi saatsin 2015. aastal praktikakirja Pärnu Postimehele ja siia ma suveks tulingi. Praktika lõpus küsiti, kas pärast kooli olen valmis siia tööle tulema.
Mis on pressifotograafi töös kõige huvitavam ja mis kõige raskem?
Huvitav on see, et pääsed nii paljudesse tagatubadesse, kuhu muidu ei satuks. Inimestega suhtlemine ja infovahetamine on päris tore. Ja vaheldus: ei ole ühtegi samasugust päeva! Ka võimalus liikuda, sest ma ei suudaks terve päeva istuda arvuti taga ega kirjutada. Naljakas, sest gümnaasiumi lõpukirjandini arvasin, et minust võiks ajakirjanik saada.
/nginx/o/2024/03/15/15948138t1h6be2.jpg)
Kõige raskem? Sõltub päevast. Kui ise oled väsinud, tundub kõik raskem. Eks igasugused õnnetused ja avariid, kellegi kannatused on raskesti läbi elatavad, neid parema meelega ei jäädvustaks.
Sa oled õnnetusi üheksa aasta jooksul palju näinud. Kas teed seda tööd juba külma närviga?
Ikka elan õnnetusi läbi. Mu esimesel praktikanädalal, kui sündmuskohale kihutasime, oli reka metsaveoautole sisse sõitnud. Nägin lömastatud kehi otse enda ees. Sel ajal pääses vahetult sündmuste keerisesse, linte ette ei tõmmatud. Õhtul koju minnes, olin siis väga noor, virvendasid need tuvastamata laibad silme ees, seda oli väga-väga raske üle elada.
Kas on reegleid, millest fotograafitöös lähtud?
See on juba minu iseloomus, et ma ei tungi inimeste privaattsooni, kui nad ise pole selleks luba andnud.
"Pesu riputav proua"
/nginx/o/2024/03/15/15948140t1he0fa.jpg)
Tali külas kohaliku veevärgi vahetusest lugu tehes märkas Mailiis Ollino pesu kuivama riputavat naist. "Ta oli minu kohalolekust teadlik ja lõbustatud. Ta teadis, kes pilte teeb ja kuhu need lähevad," kinnitas piltnik, et naine, kes majaelanike pesu pesi, aktsepteeris fotograafi tööd. "See on juba minu iseloomus, et ma ei tungi inimeste privaattsooni, kui nad ise pole selleks luba andnud," kummutas Ollino arvamuse, justkui pildistatud oleks inimese teadmata.
Mis valdkonda sa kõige meelsamini pildistad?
Mulle pakuvad pinget inimesed. Eluta asjad mulle väga ei sobi: need väsitavad ja terve päeva ma neid pildistada ei suudaks.
Kui aega üle jääb, teen vabal ajal perepilte. Perede kooskasvamine on äge, esimesel korral on võib-olla ainult paar, siis on naine juba kõhuga, siis pere kahe lapsega – peredokumentalistika sobib mulle hästi.
Kas fotograafia on kunst?
Muidugi! Sa ju joonistad, valid oma vaatenurga, jutustad loo läbi objektiivi. Sama teeb kunstnik, kelle töövahend on pintsel. Näiteks lindilõikamistel tuleb kindlad pildid ära teha ja siis on võimalus hakata kunsti tegema, mängida. Ei ole nii, et klõps! ja valmis, vaid leian põnevama nurga, et esitleda seda ägedamalt kui möödaminnes.
/nginx/o/2024/03/15/15948122t1h094a.jpg)
Kas oled mõne aparaadi piltlikult öeldes ribadeks ka pildistanud? Mis fotokaga juhtub, kui pildinorm täis saab?
Shutter count, seesmine katik võib töö lõpetada. Minul seda õnneks juhtunud ei ole, olen saanud enne fotoka välja vahetada.
Millist varustust kasutad, kas eelistad mõnd kindlat tootemarki? Kas kallimad aparaadid on paremad?
Olen proovinud eri firmasid. Tööl kasutan Canonit, isiklikult Fujifilmi ja Sony toodangut. Kirju on see seltskond.
Tehnika valikul oleneb, mida sa teed ja millised su nõudmised on. Kui sa videot ei tee, on võimalus soetada soodsam mudel. Kõrgema klassi fotokad, mis teevad ka videot, on kallimad. Kui saaksin, kasutaksin veel kallimat aparaati, aga kas seda ka päriselt tarvis on ...
/nginx/o/2024/03/15/15948141t1h899b.jpg)
Kuivõrd mängib hea pildi tegemisel rolli tehnika, kui palju õnn? Kas mobiiliklõpsuga võib konkursse võita?
Rohkem kui ülikallis tehnika mängib hea pildi saamisel rolli õnn. Ma ei tea, kas mobiilipildiga just konkursse võidetud on, aga miks mitte, tänapäeva telefone ei tasu alahinnata. Võib-olla kvaliteedis natuke kaotab, aga hetk võib olla suurem kui tehnika seal taga. Aga on lihtsam töötada, kui ei pea üleliia mõtlema sellele, et tehnikal on puudusi või et see on aeglasem kui vaja. Hea abimees on tugev ja kiire.
Tänapäeval teeb su töövahend taevaski pilte. Mida droonifotod vaatajale juurde annavad?
Teistsuguse perspektiivi nägemine on huvitavam, iga päev ju ülevalt alla ei vaata. Minule on see muutunud juba tavaliseks, olen selle nurgaga harjunud, aga alguses oli “vau, nagu maailmaime ja ainult drooniga lendakski!”. Drooni lennutamine nõuab alguses harjutamist, et enesekindlus tuleks. Sellel, kes oskab pulte kasutada, on PlayStationil mänginud, on lihtsam.
:format(webp)/nginx/o/2024/03/15/15948123t1hbf41.jpg)
Fotograafial on hulga liike, mis sulle rohkem sobib?
Pressifotograafias portreefoto, inimestega seotud lood. Tunnen, et oskan inimesi päris hästi kohelda, nendega rääkida, et nad ennast vabalt tunneksid. Püüan olla empaatiline. Ma ise ka ei oska kaamera ees olla, tean, kui ebamugav see on.
Ma ise ka ei oska kaamera ees olla, tean, kui ebamugav see on.
Püüan inimest julgustada, et tegelikult on kõik hästi ja ma ei kujuta mingit ohtu. Enne tuleb side luua, ei tohi kohe kaameraga tulistama hakata. Inimesed kipuvad siis krampi minema.
Oled oma töödega olnud mitmel aastal nomineeritud aasta pressifoto konkursile. Kui oluline see sulle on?
Pressi aastafoto võistlus on nagu fotograafide Eesti meistrivõistlused, kuhu valitakse parimatest parimad. Tippsündmus! Aasta pressifoto autori tiitlit ma veel võitnud ei ole, nomineeritud olen kolm korda. Väljavalitu on ikka tore olla, eriti nii paljude seast. See on ühe rühma inimeste arvamus sinu foto kohta. Aga kui juba nomineeritud oled, siis on tunne, et võit on käega katsutav, aga seni on see minust mööda läinud. Loodan, et ükskord see tiitel mulle tuleb.
Saavutused pressifotograafias
/nginx/o/2024/03/15/15948120t1hfd55.jpg)
2022
- Aasta pressifoto olemuse kategooria nominatsioon "Abistatud suudlus".
2023
- Aasta pressifoto uudisfoto kategooria nominatsioon "Nähtamatu kool".
- Aasta pressifoto spordifoto kategooria nominatsioon "Kohtunike lihtne elu".
- Eesti spordiajakirjanike seltsi aasta spordifoto "Kohtunike lihtne elu".
- Jaan Tõnissoni fondi aasta foto: kollaaž sulgemisotsusele vastu hakanud Metsküla algkooli 1. septembri aktuselt.
Mis teeb pildist hea pildi?
Hea pildi tunnus on, kui selle ees seisma jäädakse ja sellest räägitakse.
Oled teinud sadu tuhandeid fotosid, milline neist su enda silmis parim on?
See on nii raske küsimus! Sellest on küll palju räägitud, aga ma arvan, et kõige õnnestunum on ikkagi Metsküla kooli 1. septembri seeria. Ma tunnen, et see oli nii hingestatud ja ehe.
Kas su töös on juhtunud midagi üllatavat, lõbusat?
Kord üks pereisa, kelle pool just tuppa astusin, ütles surmtõsiselt: “Tavaliselt on fotograafid ikka mehed.” Ma ei tea, mida ta selle all mõtles. Kas see oli vihje, et tehnika ja naised ei käi kokku? Pressifotograafide seas on võib-olla rohkem mehi, aga naisi leidub ka. Naistel oskavad mingites situatsioonides pildistatavaga ehk paremini suhestada.
Ma teen trenni, et püsida mõistuse juures.
Teinekord olin kutsutud pildistama üht väärikat vanahärrat tema kodus. Sessiooni käigus kostis köögist perenaise toimetamist, veidi hiljem täitus tuba värske kohupiimakoogi ahvatleva aroomiga. Lahke perenaine kutsus mind kohvile ja koogile. Vanemad inimesed armastavad meelsasti oma elukogemusi jagada ja minul on alati hea meel neid kuulata. Olles suur koogisõber, on üks väheseid asju maailmas, mida ma ei söö, rosinad. Kui siis serveeriti ahjusooja, rosinatest mustavat kooki, ei tahtnud ma perenaisele pahameelt valmistada, naeratasin ja sõin eeskujulikult rosinaid. Pool aastat hiljem järgmises talus pildistades pakuti mulle taas rosina-kohupiimakooki. Olin julgem ja sõelusin rosinad välja. Üllatuslikult ei pannud perenaine seda üldse pahaks.
/nginx/o/2024/03/15/15948121t1hbd9f.jpg)
Aga äpardusi?
Mitu korda on pilte ära kadunud. Tehnika annab vahel otsad, näiteks ei võta mälukaart ühendust. Siis tõuseb pulss 200ni ja sa arvad, et maailmalõpp on käes. Kui selline asi esimest korda juhtus, olin paanikas: ajaleht ei saa ilmuda. Võtsin siis inimesega ühendust, õnneks ei olnud lindilõikamine, ja sain situatsiooni järgmise päeva varahommikul taastada. Tegin pildid ära ja kuna toimetus oli veel suletud, läksin randa. Seal oli imeline: esimene härmatis, päike tõusis, ei ühtki hingelist. Ma arvan, et asjad juhtuvad põhjusega.
Kas sul on fotograafina oma käekiri välja kujunenud?
Kindlasti. Ma tahaks mõelda, et mul on südamega tehtud pildid. Kui on persoon, siis ma suudan esile tuua tema iseloomuomadused. Tahaks, et inimene pildil on pärast minu lahkumist rõõmus ja tal oleks hea tunne.
/nginx/o/2024/03/15/15948118t1hfbd6.jpg)
Kuidas fotograafia selle üheksa aastaga muutunud on?
Ma mäletan aega, kui Pärnu Postimehes olid fotod postmargisuurused, suuri fotosid lehte ei pandud.
Fotograafia liigub aina enam telefonisse, enamikul on võimalik juba päris häid pilte teha. Ja juba tükk aega on saanud sündmuskohalt pildi fotokast otse toimetusse saata.
Kas Pärnumaal on veel kohta, kuhu sa kaameraga jõudnud pole, või inimest, keda ei ole pildistanud?
Kindlasti, elu pole üheksa aastaga siin otsa lõppenud, ägedaid tegelasi tuleb juurde.
/nginx/o/2024/03/15/15948115t1h72f6.jpg)
Millist nõu annad noorele, kes unistab fotograafiametist?
Ühest vastust on keeruline anda. Lihtne nõuanne on kanda kaasas fotoaparaati ja muudkui pildistada. Ole õigel ajal õiges kohas, taba hetk, leia oma stiil. Tegelikult on hea pildi tegemine suhteline: ilu hindamine on subjektiivne ja vaatajapõhine.
Tegutsed ka treenerina. Millisel alal?
Ma olen jäänud body pump´i juurde. Kui gümnaasiumiaega tagasi minna, siis võrkpalliga lõpetades otsisin uut keha liigutamise viisi. Sattusin sõbrannaga body pump´i tundi. Ma ei teadnud sellest midagi, mäletan, et trenn oli jube raske. Treener oskas motivatsiooni kõrgel hoida ja ma läksin tagasi. Praegu annan ise paar korda nädalas rühmatrenne 24-7 Fitnessis.
/nginx/o/2024/03/15/15948124t1hf457.jpg)
Ega ma imesta, et ma nii laia haardega olen. Kardan, et kui ainult fotograafiaga tegeleksin, väsiksin ära. Mulle sobib teha eri asju: päeval pilti, õhtul trenni ja kellegi sotsiaalmeediat. Vaheldus sobib mulle.
See pole veel kõik, sa käid ise treeneri käe all minu arvates hullu trenni tegemas.
Tõsi, ma käin ühes Pärnu garaažiboksis crossfit’i-trennis. Esimest korda astusin üle selle ukse enne koroonat. Seal saab igasuguseid asju teha ja alati on üllatusmoment sees. Mis täpselt juhtuma hakkab, teab ainult treener, meie läheme kohale ja saame teada. Meil on kogukonnatunnetus, millesarnast ma pole Pärnus elades mujal kogenud. Treeneritest abielupaar on suutnud tekitada nii mõnusa koduse tunde. Jah, on küll raske, aga koju minnes on ikka hea tunne sees.
/nginx/o/2024/03/15/15948117t1h1dba.jpg)
Millised su sportlikud eesmärgid on?
Ma teen trenni, et püsida mõistuse juures. Päeval kasutan palju aju: pildistamine on ajudega töö ja mingil hetkel tahaks, et ülemine korrus välja lülituks. Teen trenni ja higistan ega saagi millelegi muule mõelda, kui vaid sellele, kui raske hetkel on.
/nginx/o/2024/03/15/15948126t1h6abb.jpg)
Isiklikest eesmärkidest rääkides tahaksin jääda pikaks ajaks hästi aktiivseks, olla tugev nagu karu. Kui ma ennast kahe aasta taguse ajaga võrdlen, siis ma olen tugevam, aga tahaks veel tugevamaks saada. Crossfit´iga ei saavuta kunagi tunnet, et nüüd on töö tehtud. Töö jätkub ja mitte kunagi ei hakka igav. Võib-olla on see enesepiinamise vorm, aga see on äge. Kui kogu seltskonnaga kannatame, tundub trenn väga lõbus.
Oled võistlemaski käinud, ka välismaal. Kuidas läks?
Panime kokku tiimi, kellega esimest korda käisime võistlemas eelmisel aastal Hispaanias Marbellas. Suuremat võistluskogemust meil polnud, see reis oligi rohkem kogemuse saamine. Edetabelis jäime keskpaigast allapoole, aga meil oli väga lõbus. Mais läheme Valenciasse, kus latt on kõrgemal, aga ka konkurendid tahavad võita.
Crossfit´is on kõige tähtsamatel võistlustel võistleb spordiala eliit pääsmete eest CrossFit Games’ile USAs. Meie sinna ei pääse, selleks peaksime treenima hommikust õhtuni, tööl käia ei saaks. See on profisportlaste elu. Meie oleme hobisportlased, kellele meeldib koos higistada ja naerda. Ma arvan, et see on täiskasvanute suur liivakast, kus mängida.
Oled öelnud, et sa ei lähe spordis äärmustesse, ei trennide ega dieediga.
Keha eest tuleb hoolitseda iga päev. Esimese asjana peame vaatama, mida endasse paneme, mida sööme. Peaasi, et sööksime. Kõige rumalam on mitte süüa. Eriti kui teed trenni, siis näljutamine sinna juurde ei käi. Oma eluviisi puhul ei näe ma põhjust, miks peaksin olema piitspeenike või kindlas kaalus. Ma tahan, et mu kehal on energiat ja jaksu. Kui mul oleksid kõhulihased, kas nad teeksid mu nii rõõmsaks kui see, et ma saan süüa saia ja kooki, liigun, jaksan tõsta raskusi, näen värve oma elus, saan naerda. Kui tahad rõõmus ja roosa olla, on oluline anda oma kehale süüa.
Ometi tuled tööle oma söögiga?
Iga päev ma väljas ei söö. Ma ei kaalu oma toitu, aga jälgin, et see oleks värviline, et selles oleks nii proteiine kui süsivesikuid, et oleks, mida õhtul trennis kasutada.
Mis su lemmiktoit on?
Magustoit! Ükskõik milline, peaasi, et see oleks magus. Kui on magusaisu, söön šokolaadi või kohukest ja juba tunnen, et elu on ilusam. Ma ei söö sealiha, mu kehal on väga raske seda seedida, rohkem kasutan toitudes kana või kala.
Lemmik maius: Snickersi-laadne maius
/nginx/o/2024/03/15/15948131t1h3a50.jpg)
Lõika pooleks Medjooli datlid, tõsta lusikaga peale kiht sulatatud pähklivõid ja teine sulatatud šokolaadi. Võid lisada soolahelbeid või purustatud pähkleid.
Olen märganud, et sa küpsetad ka ise.
Just eile tuli speltahapusai ahjust välja. See on nii hea! Võin pool pätsi korraga ära süüa. See on üsna väike päts. (Naerab.) Võib ka terve minna, aga pigem jagan seda kaaslasega. Söön ära, soe sai on tõesti mu lemmik.
Millised tulevikuplaanid sul on? Kas kavatsed midagi juurde õppida, ennast täiendada?
Ikka tahaks veel osavam ja toredam olla. Ma olen lasknud elul kulgeda. Mulle meeldib oma elu väga. Arvan, et see on super, kui saad teha asju, mis rõõmu toovad. Elu ise toob mu juurde toredad inimesed, kohtumised või õppetunnid. Olen mõlgutanud mõtteid, et kui ma juba rühmatrenne teen, võiks personaalset lähenemist pakkuda. Aga see on ootelistis, selleks peab olema rohkem aega, kuna eksamid tuleb teha Tallinnas. Aga see plaan on küll.
Kui töö, sport ja magustoit kõrvale jätta, mis sulle veel elus rõõmu teeb?
Minu kõige suurem rõõm on kodu – see on mu kindlus. Kui ülejäänud maailm kukub kokku, aga kodus on kõik hästi, saad pisarateni naerda ja valitseb hea õhkkond, on elus väga hästi läinud. Kaaslane ja kass on minu taustajõud.
/nginx/o/2024/03/15/15948114t1h5f44.jpg)
Su kass on väga erilise välimusega ja tal on lausa Instagrami konto.
Jaa, Udu de Cato, see konto on küll üsna unarusse jäänud. Udu on tore Ameerika kaarduskõrvaline kass, kes tuli minu juurde pärast seda, kui käisime ühe kassikasvataja juures lugu tegemas. Olime enne kaaslasega mõelnud, et meil võiks olla üks tore seltsiline, aga otseselt polnud paika pannud, kes täpsemalt. Kui siis kassikasvataja ütles: “Näed, see kassipoeg on veel saadaval”, käis klõps ära.
/nginx/o/2024/03/15/15948113t1had7d.jpg)
Udul on hästi hea huumorisoon, iga päev naeran ta üle. Ma olen talle trikke õpetanud: ta oskab istuda, vaheldumisi käppa anda, küsida, sitsida ja keerutada. Ta on kass-koer, kellele meeldib peitust mängida ja väga jutukas on ta ka.
Mida elukaaslane sinu sporditegemisest arvab?
Ta on ka spordiinimene ja see ehk hoiab meid rohkem koos, sest saame üksteise elust ja tempost paremini aru.
Milliseid ohvreid oled pidanud tooma, et saavutada edu nii mitmes valdkonnas?
Ma võtsin enda trenne vähemaks, tahan, et inimestel oleks minu juures tore. Päris palju fotosessioone olen ära öelnud, et nädalavahetust vabana hoida. Kuna ma tööl käin ürituselt üritusele, siis nädalavahetusel väga ei taha kuhugile minna.
/nginx/o/2024/03/15/15948112t1hfa62.jpg)
Kas sul hirme ka on, tuleviku ees näiteks?
Ma ei tea, kas tulevikule mõeldes peaks hirmu tundma. Kui sa mõtled häid mõtteid, siis juhtuvad sinuga head asjad. Kui sul on aga hirm ja paanika ...
On sul peale vanaema veel eeskujusid?
Ei ole ja ilmselt ei tule ka. Ma ei võta endale inimesi, kellele alt üles vaadata. Inimesed pakuvad mulle huvi, aga ma tahaks oma teed ise käia. Inimesed tulevad meie ellu ja õpetavad midagi, aga et fänn olla ... sellist asja ei ole.
/nginx/o/2024/03/15/15948116t1h5942.jpg)
Oma lemmiklinnast oled siiski maailma eri nurkadesse sattunud. Kuhu tagasi läheksid?
Aasta tagasi käisin fotoreisil Balil. Ma ei ole rannatoolis istuja, seal sain tavaliste inimestega rääkida. Aafrikas olen käinud, riisipõldu kündnud – reisidel tahan ikka kohalikust elust osa saada. Lemmiksihtkoht on Bali, sinna tahaks tagasi minna, äge oleks Bali pulm või matus läbi teha ... Mitte küll ise abielluda või surra, nad pannakse seal tuleriidale. (Naerab.)
Kas sa oma fotoraamatule või -näitusele oled mõelnud?
Näitusemõtteid on küll olnud, aga see on elamise kõrvalt väga mahukas projekt, mida ette võtta.
/nginx/o/2024/03/15/15948139t1h5a52.jpg)
Mailiis, sa oled 29aastane ja juba nii palju saavutanud. Kas kümme aastat tagasi oskasid nii paljust unistada?
Siis ei mõelnud sellele, pea oli laiali otsas. Püüdsin aru saada, kes ma üldse olen. Ma ei kujutanud kindlasti ette, et hakkan päriselt saalis higi valama, kuna sport mulle siis ei meeldinud. Ma ei kujutanud ka ette, et pildistamisega on võimalik elatist teenida.
Kui sa nii ütled, siis läheb päris hästi tõesti. On olnud õnne ja omal pealehakkamist. Elu on ise mind siia juhtinud, ilma et ennast kuskile surunud oleksin. Kellelegi külje alla pugemine mulle ei sümpatiseeri. Kui oled ise hea ja inimesed tahavad sinuga aega veeta, tulevad pakkumisedki.
Mida sa 10–20 aasta pärast teed? Oled ikka fotograaf?
Ilmselt teen eri asju. Nagu praegu, aga teises rütmis. Elan ikka Pärnus, see on mu lemmikkoht. Raske oleks siit ära minna. Minuni on kõik nii loomulikult tulnud, hoian uksed edaspidigi avatud.
"Abistatud suudlus"
/nginx/o/2024/03/15/15948132t1h239a.jpg)
2022. aasta pressifoto võistlusel nomineeriti Mailiis Ollino pilt “Abistatud suudlus” olemuse kategoorias.
Pilt sündis tunamullu kevadel Pärnus Tammiste hooldekodus, mille asukad Veera ja Ants Jürna tähistasid oma 70. pulma-aastapäeva.
“Mäletan, et see suudlus sai toimuda tänu hooldekodu töötajatele. Nad olid mõlemad ratastoolis ega ulatanud üksteiseni. Samal ajal hüüti kõvasti: “Kibe! Kibe!”,” meenutas fotograaf.
Ollino märkis, et talle meeldib hullupööra paare pildistada. “Mingis mõttes sai tookord üle 90aastasi armastajaid pildistades linnukese kirja. Seni olid kõik olnud nooremad, see oli kõrgeim vanus,” lausus Ollino. “Tundsin kohe, et sain väga ägeda pildi, et see on midagi uut, teistsugust ja värsket. Ma arvan, et iga päev ei näe me oma vanaemasid-vanaisasid niimoodi musitamas.”
"Nähtamatu kool"
/nginx/o/2024/03/15/15948136t1he9f7.jpg)
2023. aasta pressifoto uudisfoto kategoorias valiti aasta kolme parima foto hulka Mailiis Ollino pilt “Nähtamatu kool”.
Foto autori sõnutsi on temagi käinud väikeses maakoolis, mis uksed kinni pani, ja seetõttu puudutab Metsküla algkooli sulgemine tedagi. “Südames elan neile kaasa. Loodetavasti mu kõnekad pildid aitavad neid sellel teel,” ütles Ollino ja märkis, et olnuks veidi üllatunud, kui poleks Metskülas tehtud kaadritega nominatsioonini jõudnud.
Pilt sündis kükitades saalinurgas, kuna kõik toolid ja seinaääred olid hõivatud ja kellegi ees seista fotograaf ei soovinud. “Väikese kooli saal oli rahvast nii tihedalt täis, et osa inimesi jälgis aktust avatud akendest piiludes,” meenutas Ollino.
"Kohtunike lihtne elu"
/nginx/o/2024/03/15/15948133t1h451b.jpg)
Eesti spordiajakirjanike selts kuulutas mulluste spordiajakirjanduse parimate tööde konkursil võidufotoks Mailiis Ollino tabamuse Eesti karikavõistlustelt kalisteenikas. Foto klõpsas piltnik lava nurgas kükitades.
“Mulle teeb ainult head meelt, et žürii liikmetele mu tabamus silma jäi. Olen palju trennis kükkinud, mul on väga head jalad ja tänu sellele oskan kükitades hästi pilti teha vist,” rõõmustas fotograaf, kui kuulis auväärsest tiitlist.
Eelmise aasta pressifoto konkursil valiti sama pilt spordifoto kategoorias kolme nominendi hulka.
