/nginx/o/2016/02/15/5048177t1h796c.jpg)
/nginx/o/2024/06/26/16181313t1h238a.jpg)
Riigikohus ei võtnud menetlusse kahe Pärnumaa jahimehe kaebust, seega jäid nad lõplikult süüdi punahirve loata küttimises. Juhtum jõudis kohtusse surnud ulukiga vahele jäänud meeste endi algatusel: lootuses keskkonnameti määratud trahvist pääseda seadsid nad kahtluse alla õigustoimingutest kinnipidamise.
2022. aasta 10. novembril tund enne südaööd, kui valitses pilkane pimedus, jäi Sven Noormets Kilingi-Nõmmelt kümmekond kilomeetrit Pärnu suunas metsavahelisel umbteel politseile vahele, surnud punahirv plastkelgul BMW maasturi haagises. Autot juhtinud Noormetsal puudus nii jahipidamise õigus kui kehtiv jahirelvaluba. Ent üsna pea selgus, et ta ei viibinud metsas üksi: kamraad Ardo Aasma oli läheneva politseiauto tulesid nähes koos jahirelvaga metsa putkanud. Kaaslase olemasolu tuli välja, kuna autosse jäid jahirelva kohver ja Aasma nimele vormistatud jahipidamisega seotud dokumendid. Ent temalgi polnud luba küttida suurulukit, mille hulka punahirv kuulub. Tema nimele oli kantud seitse relva.
Esialgu väitis Noormets metsas keskkonnaameti inspektorile, et tuli hirvega Lätist. Mõne aja pärast tunnistas ta, et tuli sellesse kohta punahirvele järele ja looma transportima kutsus teda Aasma.
Politseinikud ja keskkonnainspektorid leidsid autost kaks öövaatlusseadet, relvakohvri, padruneid. Politseikoer võttis üles jälje, mis viis metsa suure vereloiguni, seal oli näha lohistamise radagi. Autohaagisel lebanud surnud hirvepulli kaelal oli näha ümarat avaust, millest pulbitses peale surudes verd. Veri oli katsudes soe.
Keskkonnaamet trahvis mõlemat meest salaküttimise eest väärteo korras 600 euroga. Kuid mehed polnud sellega päri ja kaebasid otsuse Pärnu maakohtusse.
/nginx/o/2024/06/26/16181315t1ha57d.jpg)
Kohtus pidas Noormetsa kaitsja vaieldavaks, kas haagisel oli ikka punahirv, kuna selle selgitamiseks ei tehtud ühtegi ekspertiisi. Samuti heitis ta ette, et ei tuvastatud, kas loom pärineb loodusest. Nii Noormetsa kui Aasma kaitsja märkisid kohtus, et looma ei ole vaadeldud ega tuvastatud tema hukkumise põhjust. Mõlemad leidsid, et pole tõendatud, et Noormets ja Aasma viibisid jahisaadusega looduses.
Kohus jäi seisukohale, et tunnistajate ütlustega on tõendatud: haagisel lebas punahirv. Ühel tunnistajal oli 25 ja teisel 35 aastat jahipidamise kogemust ja punahirve pole nende väitel võimalik muu loomaga segi ajada.
Kohus hindas asjakohatuks kaitsjate väite, et looma ei vaadeldud, sest vaatlusprotokoll on olemas. Lahkamisel tuvastati hirve kaelal ja peas kuulikanal, mis oli tõenäoliselt tekitatud vintraudse jahirelvaga. Kuul läbistas looma ja jäi leidmata.
Vereloik ja lohistamisjäljed viitasid kohtu hinnangul küttimiskohale. "Seega puudub alus kahelda, et hirv oli kütitud või toodud mõnest muust piirkonnast," seisab otsuses.
Kohtus pidas Noormetsa kaitsja vaieldavaks, kas haagisel oli ikka punahirv, kuna selle selgitamiseks ei tehtud ühtegi ekspertiisi.
Kaitsja heitis veel ette, et Noormetsale ei tutvustatud vahele jäädes tema õigusi ega kohustusi. Kohus ei nõustunud sellega: tutvustamist tõendas mitu tunnistajat. Ülekuulamise protokollist nähtus, et Noormets andis allkirja menetlusaluse õiguste ja kohustustega tutvumise kohta.
Noormets väitis, et teda survestati, ametnikud tahtsid väidetavalt kuulda, et Aasma oli asjaga seotud. Kohus hindas selle väite paljasõnaliseks. Etteheiteid oli veel, näiteks: kas ühe tunnistaja ülekuulamise protokoll sisaldas viiteid kõigile ametnikele, kes juures viibisid; kes pidas Noormetsa õigupoolest kinni: kas politsei või keskkonnaamet? Kohus nende etteheidetega ei nõustunud.
Kohtu hinnangul ei rikutud kummagi mehe õigusi ja nad teadsid, millist väärteoasja nende suhtes menetletakse.
Noormets kohtus ütlusi ei andnud, põhjendades, et politseis on paralleelselt teine temaga seotud väärteoasi. Pärnu Postimehe andmeil oli Noormets üks neist, kelle kodu otsiti läbi ka seoses märtsis avalikuks tulnud ulatusliku salaküttimise kahtlusega, mille puhul võidi ebaseaduslikult tappa kümneid metsloomi.
Aasma aga enda väitel sel päeval selles kohas jahti ei pidanud. Teda polnud BMWs, mis umbteel politseile vahele jäi. Tal ei olnud Noormetsa ega hirvega mingit seost. Autost leitud jahidokumentide kohta selgitas ta, et umbes nädal varem unustas ta need Noormetsa koju. Kohus ei pidanud usutavaks, et keegi võtab teise isiku jahidokumendid ebaseadusliku jahi pidamiseks kaasa. Dokumendid leiti nimelt auto tagaistmelt, mitte Noormetsa kodust.
Ka Aasma kaitsja leidis, et väärteoprotokollis ja otsuses märgitud teokirjeldus ei sisalda faktilisi asjaolusid ja sellega on rikutud Aasma õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse.
Kohtu hinnangul ei rikutud kummagi mehe õigusi ja nad teadsid, millist väärteoasja nende suhtes menetletakse. Kuigi ükski tunnistaja otseselt Aasmat metsas ei näinud, siis tõendid viitavad kohtu hinnangul üheselt, et Ardo Aasma oli koos Sven Noormetsaga kõnealuses paigas. Mehed panid teo toime ühiselt. Noormets sõitis Aasma juhiste järgi Pärnust Kilingi-Nõmme lähistele metsa. Nad lohistasid eluvõimetu punahirve kraavist plastkelgul sõiduautoni ja tõstsid hukkunud looma masina järelkärule.
Kohus leidis siiski, et keskkonnaamet oli Noormetsa puhul jätnud karistust määrates maha arvamata aja, mil ta oli kinni peetud, ja vähendas tema trahvi 40 euro võrra, 560 euroni. Noormetsa kanda jäi maakohtu otsuse järgi tema enda menetluskulu 5437 eurot ja Aasma tasuda menetluskulu 4584 eurot.
Kuna riigikohus ei võtnud juuni alguses kummagi mehe kaebust menetlusse, jäi jõusse Pärnu maakohtu otsus.
