Pärnu naiste tugikeskuse juhataja Margo Orupõld nendib, et paraku ei lõpe vägivald ohvrile isegi lahkuminekuga. Inimesed võivad elada eri linnades, aga üks pool on alati laste kaudu manipuleeritav.
Margo Orupõld: Lähisuhtevägivalla puhul on laps teisele poolele haigettegemise vahend
Mida tuleks meie riiklikus süsteemis muuta, et peresuhetes kogetud vägivald lõpeks, ja kuivõrd võetakse kuulda lapse soove?
Kuivõrd erandlik on olukord, et naine, kes on leidnud jõudu lahkuda vägivaldsest suhtest, peab hakkama meeleheitlikult võitlema oma laste eest?
See on üsna sagedane. Eriti juhtumites, kus naise olukord on nii hulluks tehtud, et naine läheb kodust ära üksi, lapsed jäävad isa juurde. Võib-olla on emal vaja korraldada elamine ja töökoht teises linnas ja lapsed jäävad mingiks ajaks isa juurde. Siis on tõenäoline, et lapsed jäävadki sinna.
Eelmisel teisipäeval tuli kohtuotsus, mille puhul laps avaldas soovi nii kohtunikule kui laste advokaadile elada emaga, aga määrati elama isa juurde. Miks te siis üldse räägite lapsega, kui seda ei arvestata?
Mis puudutab vägivalda, siis et seda tõendada, peab olema kõrval kriminaalprotsess, et me saame öelda: see inimene on tõesti vägivaldne. Vastasel korral ei ole tsiviilprotsessis vägivald kohtunikule fakt. (Hooldusõiguse vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses, toim.)
See tähendab, et toimunud vägivalda ei arvestata?
Jah, seda ei arvestata.
Eelnema peaks kriminaalprotsess, milles mõistetakse konkreetne inimene konkreetses asjas süüdi. Kas sellisel juhul läheb hooldusõigusküsimuses vägivaldsus arvesse?
Nii ja naa. Mõnel juhtumil on suhtutud ka nii, et “see oli ju enne, nüüd ju enam ei ole” või “see oli viis aastat tagasi, inimene on karistuse ära kandnud ja nüüd on õige mees, isegi kui sai tingimisi karistada, nüüd vaatame olukorda hoopis teistmoodi”.