Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2012/06/18/1173792t1hf3c3.jpg)
Esimese väikekandle meisterdas Kastna küla mees Ago Lasn aastat kümme tagasi, et poisid saaksid tööõpetuse tunnis midagi kasulikku ja põnevat teha.
Vahepealse ajaga on mees oma kätega valmistanud ligemale 30 pilli, nii ühe kui 12 keelega, ja enamiku neist ära kinkinud. Heast südamest, sest ise ta ühtegi pilli ei mängi, kaasa arvatud väikekannelt, mis on Eestis vanim keelpill: oma paar tuhat aastat kasutusel ja esmamainitud kirjalikes teadetes 1579. aastal.
Harilikult ühest puust õõnestatud ja kõlalauaga kaetud väikekandle valmistamist käis Lasn omakorda õppimas rahvapillimeister Raivo Sildoja käe all Juurikarul korraldatud kandlelaagris ja sai sealt esimesed nõuanded, mis ja kuidas. Sestpeale jagab Vaiste-Seimani talu peremees oma teadmisi Varbla põhikoolis ja tunneb siiani rõõmu õpilase üle, kes innukalt tegi õppeaastaga käsitöötundides kolm kannelt.
Vana puu kõla
Varem valmistas igasuguseid kandleid Tallinna klaverivabrik, nüüd on see töö jäänud rahvapillimeistrite hobiks. Kogenud tegijal kulub väikekandle tegemiseks paarkümmend tundi, sellil topelt rohkem aega, enne kui keeled kõlama hakkavad.
“Mida vanem puu, seda parem,” näitab Lasn kuuekeelset kannelt, mis on valmistatud 150aastasest kuusest. “Selle kuuselaua sain Pärnust Punase torni juures lammutatud majast,” mainib ta.
Kuuske peavadki kandlemeistrid parimaks puuks, kuigi kasutavad ka sangleppa, haaba, kaske.
“Teised pillid on rohkem nii juhuse kaup,” kostab Lasn ja räägib, kuidas ta Tallinnas õpetajate kursustel õppis rühmapillide hulgas Ladina-Ameerikast pärit banduura valmistamist. Seda loeb ta keeruliseks ja kulukaks tööks, sest tarvis läheb paar meetrit messingplekki või trummitaldrikuid.
“Tahaksin minna Lõuna-Eestisse mõne pillimeistriga juttu ajama, igaühe käest saab midagi, uue lähenemisnurga. Neile on see töö, mulle on see hobi, rahustav tegevus, lülitab muust maailmast välja, kui vaikselt nokitsen,” kõneleb pillimeister.
Ennast rahutu hingega inimeseks pidav Lasn on pidanud ökonomisti ja metsniku ametit enne, kui vastu Läänemaad jäävas Pärnumaa nurgas koolmeistri leiba sööma hakkas. Aga hasartsel kandletegijal on teinegi kirg – ajalugu ja sellest tulenevalt huvi Eestis käibel olnud raha, kasutusel olnud isikut tõendavate dokumentide ja kooliõpikute vastu.
Onu rahakott
Süvenev huvi ajaloo vastu tekkis Kõrsa külas sündinud ja kasvanud Agol poisipõlves, kui ta leidis kodumaja pööningult Vabadussõjas Narva rindel võidelnud onu rahakoti. Selle vahel olid muu aegunud raha hulgas Soome margad, mis panid küsima: miks?
“Kui veebruaris 1918 vabariik välja kuulutati, oli Eesti hädas, raha ei olnud, Eesti valitsus katsus raha laenata Prantsusmaalt, Inglismaalt ja sai lõpuks laenu Soome pangalt. Kümme miljonit marka, mis toodi kartulikottidega Helsingis sadamasse kelkudel, selle rahaga maksti kinni Soome ja Taani vabatahtlike panus,” on Lasn saanud seletuse, miks ühel vabadussõjalasel võõramaised kupüürid tengelpungas olid, ja ta on veendunud, et säilinud margad on kartulikotis üle Soome lahe toodud.
Lasna eluajal on euro Eestis ametlikult käibel olev seitsmes raha, kuid ta ei ole ainult kollektsionäär, vaid eelkõige tausta uurija, selgituste otsija, põhjuste leidja ja seoste põimija. Eestis eri aegadel käibel olnud raha kohta on Lasn koostanud näitusi ja pidanud loenguid, kus kuulajaid haarav ja hariv jutt ei lõpe paari tunnigagi. Huvitav on seegi seik, et elu viis ta kokku Vabadussõja sangari, Narva rindel 4. jalaväerügementi juhtinud kolonel Aleksander Seimani suguvõsast pärit kaasa Alliga, kes ennast sooja käepigistuse ja säravi silmi tutvustabki kui Seimani Alli. Kõrvalepõikena mainin, et kolonel Seiman sündis Kastna mõisateenija peres 1886. aastal ja punavõimud vangistasid ta ning lasksid 1941. aastal maha.
Sõrmejälg isikutunnistusel
Vaiste-Seimani talu peremehega vestlusest saab taas kinnitust tõsiasi, et ei ole midagi uut siin päikese all. Nii nagu sõrmejäljega isikutunnistused, mille kohta moodsa aja kõnepruuk ütleb “biomeetriline pass”.
“Saksa okupatsiooni ajal, 1918. aastal oli Eestis kasutusel pass, millel pildi kõrval on näpujälg,” näitab-seletab Lasn oma kogus olevaid, eestlastele eri perioodidel antud isikut tõendavaid dokumente.
Kogus on tsaariaegse passi näidis, mis anti teistesse kubermangudesse sõita tahtvatele eestlastele.
Pätsu-aegses ehk sõjaeelses Eesti Vabariigis võis isik ennast tõestada relvaloaga, mis oli passist kõvem dokument, sest seda andis välja politseiamet. Aga sobisid ka õpilaspilet ja meremehetunnistus ning igal hobusel pidi olema oma pass.
Sõja-aastail Saksa ajal kehtis Eestis isikutunnistus, millel ei olnud fotot, seda asendasid suur näpujälg ja isiku eriliste tundemärkide kirjeldus. Kui sellise tunnistuse omanik võeti armeesse, asendas seni kehtinud dokumenti tema sõduriraamat.
“Kes juba ajalooga tegeleb, ei saa sellest enam üle ega ümber,” kinnitab jutukaaslane ja tõttab näitama oma õpikukollektsiooni ühte pärlit, 1824. aasta katekismust, millest meie vaarisad-emad pirrutule valgel veerima ja sõnu kokku lugema õppisid.
