/nginx/o/2009/03/05/143386t1h9e36.jpg)
Esimene ja tähtsaim õigustus Pärnu maakonna avaliku liinimahu neljaks jagamisel oli see, et saime palju pakkumusi. Suvel 2008 esitas Pärnu maakonnaliinide kogumahule, mis on ligi neli miljonit liinikilomeetrit aastas, riigihanke pakkumuse vaid kaks vedajat. Nende pakkumuste maksumused ületasid riigi finantsilised võimalused maakonna liinivedu riigieelarvest teostada ja riigihange nurjus.
Sügisel, juba nelja liinigrupi peale, tuli seitsmelt pakkujalt 11 pakkumust, mis omavahel osutusid konkureerivaks, ja tulemus oli riigile, seega maavalitsusele kui liinide tellijale vastuvõetav. Liinimaht ühes grupis riigihankes käis ilmselt enamikule vedajatest üle jõu.
Teiseks saavutasime, et riigihankes said kaasa lüüa väiksemad vedajad, nagu OÜ Vändra Karu, mis jõudis uue lepinguni.
Kolmandaks elavdas selline lähenemine bussiveoteenuse turgu üldiselt, lootus turul kaasa teha jäi väikestele ja keskmistele vedajatelegi. Areneda saavad vedajatele teenust osutavad firmad, sest väiksematel vedajafirmadel pole mõttekas omada igaühel eraldi remondi- või hooldusteenust osutavaid üksusi.
Neljandaks suurenes tööhõive. Neljas grupis ei ole võimalik logistiliselt bussijuhti suunata ühelt liinilt teisele nii paindlikult kui suurel firmal, millel on kasutada kogu Pärnumaa liinid, peale selle kaugkommerts- ja linnaliinid. Bussijuhte vajatakse rohkem.
Viiendaks suurenes teenuse osutamise kindlus, ühe vedajaga probleemide tekkimisel pole kogu Pärnumaa sõitjad ehk siis veomaht häiritud. Suhteliselt kergem on seda asendada teistega.