/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2012/07/13/1213178t1h4483.jpg)
Eile lõuna ajal lõi mahe tuul lehvima trikoloori kõrval endiste metsavendade liidu ja Kaitseliidu Pärnumaa maleva lipukangad, auvahtkonnas seisid Korbe malevkonna mehed ja üle Mihkli kalmistu kõlas riigihümn.
Mihklis meenus metsavendlus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sadakond inimest, kohalikke ja kaugemat rahvast ning hommikul Pärnu-Jaagupist startinud “Põrgupõhja” retke 14 võistkonna esindajad, hoidsid pilkude keskmes veel valge katte alla peidetud hauatähist, mis püstitati ligi 11 aastat pärast Mihkel Havi ja tema salga viie liikme ümbermatmist nende kui metsavendade ühiskalmule.
Vabaduse hind
Kaitseliidu Pärnumaa maleva kodutütred, Are põhikooli õpilased Sirli Sing ja Kaia-Liis Peks laulsid kodust, kus algab ja lõpeb teekond.
“Juhan Liiv on öelnud, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, nende ajatute sõnade valguses käitusid ka need mehed, kes ei murdunud, ei alistunud võõrvõimule,” rääkis Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealik major Mehis Born.
Kujur Ülo Kirdi kujundatud mälestuskivilt eemaldasid katte väärikad mehed, kunagised metsavennad Arnold Ojaste ja Osvald Saulep.
Kivisse on raiutud kuus nime: Mihkel Havi, Jaan Kangur, Artur Lõhmus, Arnold Paltson, Anton Soosaar ja Jaan Vaher. Vahepeal on arhiive uurides selgunud, et Antoni tegelik perenimi oli Sooaru. Aga see eksitus ei vähenda sündmuse tähtsust ega ettevõtmise väärikust, mille taustal on Kaitseliidu Pärnumaa maleva ja Eesti sõjahaudade hoolde liidu koostöö.
Metsavendlusest, taasiseseisva Eesti lootusest kui soovunelmast vabastada kodumaa Stalini kanna alt rääkis ajaloolane Mati Mandel.
“Siin ilmas on mõni asi väärtuslikum kui teised ja väärtuslike asjade eest tuleb maksta kõrget hinda, aga vabaduse hind on sageli elu,” kõneles Mihkli koguduse õpetaja Kaido Saak, õnnistades vast avatud poole tonni raskust mälestustähist.
Pilk möödanikku
Julgeolekuministeeriumi Läänemaa osakonna operatiivgrupp ründas Tarva küla lähedal soos metsavendade punkrit jaanilaupäeval 1949, noorim langenu oli 22 ja vanim 65aastane.
“See oli päevasel ajal, mina olin siis kümneaastane. Meil käis sõnnikuvedu, kui nägime, kuidas julgeolekumehed läksid,” rääkis Virve Tamm kivi avamisel. “Tarva külla olid paugud kuulda, hiljem käisid külamehed salaja punkrikohta vaatamas.”
“Metsavahid andsid infot edasi, nii see koht oligi mulle teada,” mainis Richard Arge, kes kui Mihkel Havi sugulane oli teejuhiks sõjahaudade hoolde liidu tegevdirektorile Tiina Tojakule, kui 2001. aastal võeti ette otsinguretk ja punkri asukohas jõuti inimsäilmeteni.
“Mihkel Havi tütar Silvia Raap oli see, kes pöördus meie poole, et leida üles isa ja tema kaaslaste matmispaik,” kõneles Tojak. “Nad olid visatud risti-rästi üksteise peale, mitmel olid kuuliaugud kolbas, mõnel luud murtud … Ilmselt oli nende kohale tehtud lõke, sellele viitasid põlenud klaasi tükikesed.”
Laari lubadus
Matusebüroo valmistas erimõõdus kirstu kuuele mehele, kelle säilmete matmispaik valiti Mihkli kalmistul nii, et see jääb peavärava ja Vabadussõja mälestussambani viiva tee äärde.
Läinud suvel Mihkli kirikuaias metsavend Ants Kaljurannale ja kõigile neile metsavendadele, kelle haud on teadmata, mälestuskivi avamisel osalenud toonane kaitseminister Mart Laar oli valmis aitama, et kohalikus surnuaias saaks tähistatud kuue mehe puhkepaikki.
Kevadel said Kaitseliidu Pärnumaa malev ja Põrgupõhja risti selts kaitseministeeriumist hauatähise valmistamiseks ja paigaldamiseks raha ja teostus ammune mõte tähistada Havi salga ühine puhkepaik.
“Nüüd on koht, kus neid meenutada, ka seda, mida ema on salgast rääkinud,” mainis Mihkel Havi tütretütar Eve Tiik ja asetas kalmule küünla.
Abi eest metsavendade mälestuse jäädvustamisel andis Eesti endiste metsavendade liidu esimees Arnold Ojaste major Bornile üle liidu mälestusteenete risti.