Leivatootja muudab toidulaua mahedaks

Silja Joon
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ökorukkileivad kerkivad laastukorvides, neid võtab ahjust välja pagariks õppinud Etgar Kuus.
Ökorukkileivad kerkivad laastukorvides, neid võtab ahjust välja pagariks õppinud Etgar Kuus. Foto: Ants Liigus

Kui osaühing Vändra Leib alustas tootmistegevust 1994. aastal paarisaja leivaga päevas, siis nüüd küpsetavad firma ahjud päevas leiba-saia juba tonni, tegu on Eesti ainsa tunnustatud maheleivatootjaga.

Vändra Leiva eesotsas on selle looja, juristiharidusega ja töö kõrval kolm last suureks kasvatanud Krista Assi, kes tegelikult võiks juba pensionipõlve nautida. Ometi on ettevõtte tüür selle tugeva, aruka ja omadest hooliva firmajuhi kindlates kätes hoitud ja lõpuks on käes aeg aastatepikkuse töö vilju noppida ja näha oma unistusi täitumas.

Nimelt ootab Krista Assi lähipäevil põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametist (PRIA) teadet natuke üle miljoni eurose toetuse saamise kohta, mis koos niisama suure omaosalusega lubab rekonstrueerida ja laiendada kogu tootmise.

Peale selle tekitasid Vändra Leiva jahusegud suurt huvi septembris Moskvas toidumessil, kus firma Organic EST eestvedamisel neid esitleti. See huvi võib tähendada, et väiksemates Venemaa poekettides hakatakse pakkuma nelja Eestis toodetud mahedat jahusegu, mille tootmiseks Vändra Leival võimsust piisab.

“Tahaks tulevikus üle minna ainult maheda tootmisele,” mõtiskleb firmajuht, kes puhta toidu pärast on südant valutanud aastaid.

Naiivsed optimistid

Kui äsja Riisiperest Vändrasse kolinud Krista Assi 1990. aastal väikse poja kõrval aru pidas, mida taasiseseisvunud Eesti Vabariigis peale hakata, teadis ta ühte: linnas talle ei meeldi. Maaelu rütm on rahulikum ja tasakaalustab paremini tööpingeid.

Mida toota? Liha? Leiba? Kaalukauss jäi leivale pidama, sest lihaga seonduv tundus liialt verine ja kole. Assi oli kodus küpsetanud varem kooki ja saia, aga mitte leiba. Ometi jätkus temal ja ta mõttekaaslastel julgust, et tootmine käivitada. “Meil ei olnud hirmu, et miski võiks kehvasti minna,” lisab naine.

Tasub meelde tuletada, et 1994. aastal polnud Euroopa rahakraanid veel lahti, ei olnud toetusi, fonde. Pangadki ei laenanud. Õnneks oli üks fond – Maaelu Krediteerimise sihtasutus, mille kaudu sai tollal tegutsenud SEBi eelkäijalt Maapangalt 1,1 miljonit krooni laenu.

Miljon oli siis suur raha, selle eest osteti Saksamaalt vajalikud leivategemise seadmed. Küpsetamisega alustati seitsme inimesega kunagise Vändra sovhoosi automajandi riietusruumides. Ämbrissegi astuti mitmel puhul. Seadmed pandi küll üles, aga õnnestusid ainult saiad. Leivad said kivikõvad. Korraliku leivani kulus paar kuud katsetamist ja Saksa pagarite nõuandeid.

Leivategijad kujutasid ette, et Vändra leiba hakatakse tarbima ümberkaudses piirkonnas: sellega hoiab ju kokku transpordikulusid. Tegelikkus oli teine. Juba paari kuuga sai selgeks, et mõistlikkus ja ärihuvid alati ei kattu. Iga poekese ette sõitis kümmekond leivatehast oma toodangut tooma. Vändra leivatootja ei andnud alla ja hakkas enda tooteid müüma turgudel. Edukalt.

Leib on looming

1996. aastal kolis Vändra Leib oma praegustesse ruumidesse omaaegse EPT kesklaos Jannseni 2, sest toiduainetööstused tuli Eestis vastavalt Euroopa Liidu nõuetele ümber ehitada.

Vändra Leival läks hästi, sest selle tooteid müüdi suurtes poekettides. 1990ndate lõpul tekkis leivatööstusi nagu seeni. Kõik arvasid, et kui toota midagi, mida iga inimene sööb, saab ruttu rikkaks. 2004.–2005. aastal sellise mõtteviisiga alustanud ettevõtted kadusid turult.

2001. aastal katsetas Vändra Leib esimest korda mahetoodanguga. Tookord oli Vändra tootja sellega turul üksik hunt, sest puudus Eestis mahetoodangu tarbija.

“Kusagilt see mõte tuli. Öko-elulaad on mulle omane – idee toota puhast toitu. Leivategu on loominguline töö. Sortimendi kujundamisel on vaja fantaasiat,” räägib Krista Assi.

Kokkupuutes Euroopa leivatööstusega jõudis kohalikele leivategijatele pärale tuleviku must vari.

“Üks asi on pestitsiidide ja herbitsiidide jäägid viljas. Teine asi on leiva koostis. Teadsime, mida hakatakse õige pea meil leiva sisse panema. Euroopa suurtootmises toodetud veatu ja kaua pehmena säiliv leiva teraviljatoode tähendas suurt hulka lisaaineid: jahuparandajaid, säilitusaineid, hallitusvastaseid aineid. Vorstide säilitusaeg tõusis paarilt päevalt kuuni. Kui inimene on harjunud sadu aastaid sööma lisaaineteta toitu, siis kuidas reageerib tema keha?” arutleb Assi.

2001. aastal võtsid maheleiba müüki Stockmann ja Tallinna Kaubamaja. Olematu nõudluse tõttu selle tootmine lõpetati.

Mahe mõtteviis kogus tuure

Samal aastal tabas ettevõtet esimene suur tagasilöök. Baieri leiva populaarsuse tõttu tahtis suurtootja Leibur Vändra Leiva ära osta.

“Me ei müünud. Ütlesin “ei”. Kohe kukkusime välja suurtest poekettidest. Meie kaupa vastu ei võetud. Põhjust ei öeldud ja lepinguid ei pikendatud. Võttis paar–kolm aastat, kui endise positsiooni taastatud saime,” meenutab Assi.

Ostujuhid vahetusid, Eesti astus ELi ja 2006. aastal katsetas Vändra Leib uuesti maheleivaga. Mahejahu osteti Pärsti viljaveskist. Mahetoodangu peale hakkasid mõtlema teisedki tootjad, sest ärkas ostuhuvi. Tekkisid ühistu Eesti Mahe, Maheda sihtasutus, põllumeestele hakati maksma mahetoetusi.

Majanduslanguse alates lõpetas Pärsti veski aga tegevuse. Millest sa küpsetad, kui jahu pole? Assi oli valiku ees: kas lõpetada tootmine või hakata ise vilja jahvatama?

Sellest sündis otsus osta ja teha korda Pärsti veski, kust Vändra Leiva jahu tuleb tänini. Muidugi ei olnud enam mõtet veskis jahu ainuüksi Vändra leivatehase tarvis jahvatada. 2009. aastast ilmusidki poekettidesse müüki mahejahu, 2010. aastast mahedad jahusegud.

See oli aeg, kui presidendiproua eeskujul läks moodi kodusküpsetamine. Tekkis koduleivaeufooria. Et perenaiste elu mugavamaks teha, hakkasid Vändra leivatootjad valmistama eri leivaküpsetamissegusid.

Uus algus

Rikkaliku sortimendi taga on leidlikud Vändra naised, kes kuulavad oma intuitsiooni ega põlga ära iidset talupojatarkust. Koos Krista Assiga on ettevõtte algusest saati firmas töötanud teisigi tema mõttekaaslasi.

Firma oli põhja mineku äärel veel üsna hiljuti. Assi tervis ei pidanud vastu ja ta oli pool aastat tootmisest eemal. Tema asendajaks palgatud mitme kõrgharidusega tegevdirektor viis firma poole aastaga nii kehva seisu, et kolleegid Assit appi hüüdsid. Ja ta tuli. Kollektiivi ühise pingutuse viljana väljus ettevõte eelmisel aastal madalseisust.

Oodatav PRIA rahatoetus kulub Vändra Leivale väga ära. Inimtööjõud on muutunud kalliks. Väiketootja ei suuda suurtootjatega enam käsitöö suure osa tõttu konkurentsis püsida.

“Meie mahetoodetel on kindel ostjaskond. Uute seadmetega langeb meie toote omahind. No mitte küll säästusaia tasemele, aga parema leiva asemele ikka, mida jaksab osta tavatarbijagi,” kõneleb Assi.

Mahetootmine sobib just väiketootjale, sest tava- ja mahetootmine peavad käima lahus. Ennelõunal küpsetatakse Vändras mahedat, siis tavalist leiba-saia-sepikut. Õhtul puhastatakse seadmed, et hommikul maheda tootmist alustada. Suurtootmises nii ei saa.

Poolteist aastat tagasi hakkas Vändra Leiva jahusegude vastu huvi tundma Eesti firma Organic EST, mis soovis valiku toodetega minna Vene turule ja valmistas selleks spetsiaalsed värvikad jahusegude pakendid. Moskva messile viidi tutvumiseks rukki- ja seemneleivajahu, täisterakukli- ja odrajahu. Nüüdseks on teada, et jahusegud tekitasid suurt huvi: jõukam Vene tarbija on haritud.

Assi kõneleb, et Eestis valitseb kurioosne olukord: mahevilja hind on Baltikumis Euroopa kõrgeim. Maherukki tonni hinnaks tuleb 310 eurot. Osta või Soomest sisse.

Kui mahe on ikka mahe?

Pärsti veski ostab lähipiirkonna talunikelt mahedat rukist, nisu, otra ja speltanisu. Muidugi mäletab Assi aegu, kui igamees arvas, et võib veskisse oma mahevilja tuua. Mõni mõtles, et kui kolm–neli aastat väetist ei pane, ongi mahe. Toodi hallitanud, rotisitaga või põhust vilja. Õige mahevili kasvab, nagu õpetas juba Carl Robert Jakobson, korralikult põldudel kultuure vaheldades. “Tänu toetustele on Eesti põllupinna poolest Euroopa suurim mahevilja kasvataja,” nendib Krista Assi.

Kuna igal tootepakil ja -kotil on tootja meiliaadress, saab Assi palju tagasisidet. “Väga palju positiivset,” on tootja rahul. Mahetoodangu vajalikkus on jõudnud ostjatele pärale, sest inimesed on järjest haigemad ja lapsed allergilisemad. Pole ju mõtet anda lapsele ühe käega ravimit ja teise käega leiba, mille koostise vastu lapse organism protestib, seletab Assi, kes on õppinud viis aastat Hiina meditsiini.

Eesti ainsa tunnustatud maheleivatootja staatus tähendab topeltkontrolli. Iga aine kohta, mis taina sisse pannakse, peab olema sertifikaat. Kuus kontrollitakse ettevõtet mitu korda, selleks on kohale tuldud isegi Brüsselist. Mullu korraldati Vändra leivatsehhis Põhjamaade toiduveterinaariaametite peaspetsialistide õppepäev.

Tervema elu nimel

Vändra Leiva sortimendis on praegu 12 mahedat leiba-saia ja 20 tavalist leiba-saia. Jahusid ja jahusegusid on üle 12. Kaup läheb väga hästi Selveri, Prisma ja Maxima ketis, vähem Rimis.

2011. aastal töötas Vändra Leib välja lapse lõunaleiva, mis on lisaaineteta ja mida süüakse paljudes Pärnu koolides. Maheleiba tarbivad paljud Tallinna lasteaiad.

“Kui saame uued tootmisliinid paika, hakkame pakkuma mahedat leiba ka laste- ja teistele haiglatele,” seletab Assi. “Prognoosime, et maheda tarbimine kasvab. Inimene jääb iga aastaga haigemaks. Hinnad tõusevad ja koormus kasvab, pinget on rohkem. Inimesed hakkavad otsima lahendust ja puhas toit on üks võimalusi.”

Leivast ja vändra leivast

Eesti kapitalil põhinev perefirma OÜ Vändra Leib osales esimest korda

“Tunnustatud Eesti maitse” konkursil 2007. aastal kolme tootega. “Tunnustatud Eesti maitse” märki kannavad sellest ajast Vändra rukkileib, kliisepik ja mahe (öko) rukkileib. 2008. aastal osaleti samal konkursil uudistoote – maheda (öko) Haldja saiaga, mis samuti pälvis tunnustuse.

2008. aastal osaleti uudistoodete konkursil ja mahe (öko) must leib valiti 2008. aasta parimaks pagaritooteks.

2010. aastal anti ettevõttele tunnustus “Pärituult Pärnumaalt”.

* Kõige enam sööb inimene putuka- ja taimemürkide jääke sisse leiva-saiaga.

* Ostes leiba, uurige selle koostist. Jälgige, et poleks gluteeni, lisaaineid, liiga palju linnast ega siirupit. See pole tervisele hea.

* Puhas rukkileib pole must. Rukis on hele. Tumedus saadakse tänu linnaseekstraktile. Leib ei pea olema must.

* Soolata leiba ei saa teha, sest see ei kerki.

* Leib, mis on tervena müügil, on paremate maitseomadustega ja säilib kauem kui viiluleib.

* Pealt pakatanud leib on parem kui veatu päts.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles