Haige Euroopa haiged riigimehed: Helmut Kohl ja Mart Laar

Wolfgang Schäuble Foto: Reuters

Oktoober 2012 tähistab Eesti poliitika ajaloos rajajoont, mida Tallinnas omade ringis tähistati, ehk kahe aastakümne möödumist 1992. aasta põhiseaduse järgse valitsuse ametisseasumisest.

See sündmus läheb meie poliitilise kultuuri ajalukku Mart Laari (sündinud 22. aprillil 1960) järjekordse tulemisena: esimest korda pärast insulti nägime Eesti avalikkuse ees ratastoolis kunagist peaministrit. 1992. aastal oli see mees noorim peaminister Euroopas. Loomulikult on tervis sedavõrd intiimne ja delikaatne valdkond, et Eestis polegi veel õpitud, kuidas meie poliitikute avalikkusele nähtavatest terviseprobleemidest rääkima peaks.

Saksamaal on selle teemaga suurem kogemus ja siit huvitav võrdlus, mis välise sarnasuse tõttu kisub sel teemal mõtisklema.

Poliitikud ratastoolis

Peaaegu samal ajal Eestis toimunud parempoolsete erakondade üritustega, mis meenutasid 1992. aasta valitsuse ametisseastumist, on Saksamaalgi sel sügisel korraldatud üritusi, mis pühendatud 30 aasta möödumisele Helmut Kohli (sündinud 3. aprillil 1930) saamisele liidukantsleriks.

Kõige pidulikum oli Bonnis Saksamaa kunagises parlamendihoones Adenaueri fondi korraldatud Kohli austamise üritus.

Selleks puhuks oli kõnetooli palutud ülistuskõnet (laudatio’t) pidama Saksamaa üks autoriteetsemaid presidente professor Roman Herzog (sündinud 5. aprillil 1934).

Kui Eestis nähti meie kunagist peaministrit esimest korda avalikkuse ees ratastoolis, siis Saksamaa avalikkusele on juba aastast 2008 teada, et kunagine liidukantsler, Euroopa Liidu laiendaja ja üks euro isadest jääbki ilmselt oma elu lõpuni ratastooli.

Sakslastele on probleem hoopis see, kui kiiresti kunagise juhtpoliitiku tervis halveneb, ja nad püüavad arvata, millal tema kõnevõime lõplikult kaob.

Praegu on Kohl pärast veebruaris 2012 tehtud südameoperatsiooni ajakirja Spiegel andmetel võimeline rääkima päevas seostatult ehk veerand tundi.

Kui juba poliitikute tervise teema üles võetud, siis Saksamaal on ratastoolis mitu aktiivselt tegutsevat poliitikut.

Maailmale on neist tuntuim majandusminister Wolfgang Schäuble (sündinud 18. septembril 1942), aga endistest liidukantsleritest on ratastoolis ka Helmut Schmidt (sündinud 23. detsembril 1918).

Kuid oma kunagisest poliitilisest vastasest erinevalt on Schmidtil säilinud kõnevõime ja Kohli lähikonna kurvastuseks olevat ta väga avatud meediale, seega maailma meediapildis paremal positsioonil kui Kohl.

Spiegeli oktoobrinumbris ilmus Kohli tööjuubelile pühendatud artikkel ”Vangistatu“ (“Gefangene”), mis viitab asjaolule, et kuna omaaegne liidukantsler pole oma tervisliku seisundi tõttu võimeline endaga hakkama saama, ei otsusta ta oma saatuse üle.

Noore naise igivana probleem

Spiegeli ajakirjanikud avalikustavadki huvirühmad, kes juba praegu määravad infovoolu, mida avalikkus saab kunagise tipp-poliitiku kohta, ja kelle esindajad võitlevad omavahel õiguse eest hoolitseda Kohli mälestuse jäädvustamise eest.

Huvitav on märkida, et Saksa ajakirjanikud viitavad siinjuures kogemusele Willy Brandtiga. Soolise võrdõiguslikkuse eest seisjad võivad samuti kaasa mõelda, aga poliitikas on palju noorem uus naine tegelikult igivana probleem.

Saksamaal viidatakse siis Brandti naisele Brigitte Seebacherile (hariduselt ajaloolane) ja nüüd Kohli teisele abikaasale Maike Richter-Kohlile, kes on oma mehest 34 aastat noorem ja õppinud Müncheni ülikoolis rahvamajandust ning sel alal kraadi kaitsnud.

Richter ilmus avalikkuse ette kui Kohli elukaaslane 2005. aastal ja hiljem sai tuntud poliitiku ametlikuks abikaasaks.

Ajakirjanduse suhtumine Kohli kaasasse on alati olnud vastuoluline, sest ikka leidub neid, kes ei jäta märkimata, et tuntud poliitik vajab pidevat hoolt ja on ehk veel eluski tänu sellele, et keegi ta eest hoolitseb.

Teisalt püüab ajakirjandus anda märku, et hoolitsuse taga on tuntud mehe endalepidamine, mis kulmineerub võimunäitamisega, kui Kohlile ligipääsu üle otsustab vaid üks inimene, tehes seda mõnigi kord üpris suvaliselt.

Asjalood on Saksamaal palju keerulisemad. Kohli eluloo kirjutamine sõltub tema täiskasvanud poegade Peteri ja Walteri tegevusest. Üks nendest on juba oma mälestused isast majanduslikult edukaks raamatuks kirjutanud.

Samal ajal kummitab Kohli esimese abikaasa vari. Mõni aasta tagasi kirjutas pere vanade sõprade hulka kuulunud ajakirjanik enesetapu teel siitilmast lahkunud naisest kõmulise biograafia. Selle ilmumise järel katkes Kohlilt üle 600 tunni helisalvestusi kogunud kogenud ajakirjaniku töö endise liidukantsleri mitmeosalise eluloo kallal.

Kolm köidet sai valmis, aga just kõige keerukam ja suurt avalikku huvi lubav neljas köide, mis pidanuks avaldama Kohli enda selgituse partei varjatud rahastamise loost, katkes intriigi tõttu.

Nüüd on ”suure“ Kohli elulooga hakkama saanud ülikooliprofessor, kes Kohliga on kohtunud vaid paar korda ajal, kui too veel intervjuusid andis, aga avaldanud Konrad Adenaueri eluloo.

Saksamaal vastanduvad professionaalsed poliitikute elulugude kirjutajad üksteisele. Tuletame meelde, et mees, kellest eri huvirühmad püüavad luua Euroopa 20. sajandi poliitilise ajaloo kujundaja portreed, veel elab meie keskel, kuid tema elujõud hakkab tervist hävitava elustiili tagajärjel juba raugema.

Asjaolu, kui ruttu on meie poliitikud väga kiire elutempo tõttu kahe aastakümnega suhteliselt samasse olukorda jõudnud, näitab vaid seda, miks Eestit nagu teisigi Ida-Euroopa samasuguse saatusega riike sageli noore demokraatiaga riikideks peetakse. Kuigi me vahel selle peale solvume, pole põhjust.