Lumelauduri loodud nutitelefoni rakendus asendab treenerit

Lumelauasport andis Ivika Jürgensonile mõtte luua nutitelefoni rakendus, mis suudaks asendada personaaltreenerit. Programm analüüsib ja võrdleb inimeste liigutusi mingil spordialal professionaalide omadega ja annab seejärel kasutajale välja tema vead valede liigutuste likvideerimiseks. Foto: Erakogu

Pärnumaa juurtega lumelaudur, mitmekordne Eesti meister lumelauasõidus Ivika Jürgenson mõtles välja omalaadse nutitelefoni rakenduse, mida võiks võrrelda personaaltreeneriga.

Neiu nuputatud programm aitab harrastajatel efektiivsemalt treenida, sest näitab sportijale kätte valed liigutused ja õpetab valitud ala õiget tehnikat.

“Minu idee koosneb kahest osast: nutitelefonide rakendusest ja sensoritest, mis salvestavad iga kehaosa liikumist ja saadavad selle kohta info nutitelefoni. Nii laseb rakendus teha professionaalseid trenne treenerita,” tutvustab Jürgenson lühidalt oma ideed.

Lahenduse väljatöötamisel tugines ta kehakultuuriõpingutele ja tegevsportlase kogemusele.

Nimelt on Saarde vallast pärit Jürgenson lõpetanud Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi ning õpib Tartu ülikoolis kolmandal kursusel kehakultuuri teaduskonnas peaerialana kehalist kasvatust ja sporti, kõrvalerialana hispaania keelt ja kirjandust.

Aastaid sporti kõrgel tasemel harrastanud neiu põhiala on freestyle lumelauasõit.

“Sellega olen päris pikalt tegelnud,” räägib Jürgenson. “Möödunud hooaeg oli minu jaoks väga edukas, võitsin Baltimaade lumelaua slopestyle-võistlussarja „Ride in Baltics“, kus sain Eesti meistritiitli slopestyle-sõidus ja Volcomi Euroopa meistrivõistlustel rail-sõidus viienda koha.”

Praegu viibib Jürgenson Austrias, kus sõidab mõistagi lauda, kodumaale naaseb tuleval aastal, et lõpetada ülikool. Seejärel on plaanis minna välismaale magistriõppesse.

Sobib paljudele spordialadele

Personaaltreenerit asendava rakenduse idee sähvatas Jürgensonile esimest korda pähe just lauasõidu käigus.

“Mulle tundus keeruline sooritada hüppest 360kraadist hüpet ja siis mõtlesin, et oleks hea, kui midagi abiks oleks,“ meenutab Jürgenson. „Hiljem ülikoolis kinesioloogia ja biomehaanika tundides meenus see lahendus mulle jälle ja leidsin, et seda pole üldse keeruline teha. Samal ajal tuli mul spordiorganisatsioonide majandamise aine jaoks kirjutada äriplaan ja siis paningi rakendusest visiooni kokku.”

Jürgensoni loodud programm analüüsib ja võrdleb inimeste liigutusi mingil spordialal professionaalide omadega ja annab seejärel kasutajale välja tema vead, et saaks valed liigutused likvideerida.

“Näiteks kui inimene tahaks minna golfi mängima, aga ei oska õiget golfimängu tehnikat, võrdleb programm tema lööki professionaali omaga, paneb need kokku ja näitab kätte löögi sooritamisel tehtud vead,” kirjeldab Jürgenson.

Seega saaks rakendust tarvitada pea kõikidel liikuvatel aladel alates iluvõimlemisest, tantsust, tennisest, suusatamisest, lumelaua- ja rulasõidust ning lõpetades võrkpallis servide õppimise, kergejõustiku või muude aladega.

Rakendust kasutades kannab treenija liigeste kohtadel vähemalt 12 sensorit. Need asuvad mugava sideme sees, on väga väikesed ega sega sportimist. Sensorid on peale muude seadmete varustatud bluetooth’iga.

Kogudes infot kõigilt sensoritelt, loob programm telefoniekraanile liikuva pildi sportija dünaamikast.

Vanus pole oluline

Jäädvustatud liigutusi võib võrrelda nii konkreetse ala professionaalide soorituste kui ka inimese enese varasemate liigutustega. Nii on hea oma progressi jälgida, sest programm toob valed võtted ja liigutused esile.

Rakendus on Jürgensoni ütlust mööda mõeldud eelkõige neile, kellel pole piisavalt aega ja võimalusi personaaltreeninguks või spordiklubide külastamiseks, kuid kes tahavad sellegipoolest tulemuslikult treenida. Kasutajate soovituslik vanus jääb 6-75 eluaasta vahele.

Aasta eest äriplaani kirjutades ei leidnud ta, et nutitelefonidele midagi samalaadset eksisteeriks.

Selge see, et idee vormumine käegakatsutavaks tulemuseks võtab aega. Sportlase hinnangul pole lahenduse juures keerulisim mõtte tehniline teostus, vaid just rahaline pool. Siin vajab neiu idee käivitamiseks majanduslikku tuge.

Jürgenson esitas oma (äri)-idee tervise ja biomeditsiini valdkonnas tänavusele ettevõtluskonkursile “Ajujaht”, kus see aga saja parema sekka ei pääsenud. Väikesest tagasilöögist ei lase Jürgenson end heidutada. Kui leiaks programmeerija, kes suudaks rakenduse kirjutada, ja investorid, saaks mõtte realiseerida, usub ta.

“Tean, et teoreetiliselt sensorite ehitus keeruline ei ole, olen konsulteerinud tuttavate tehnikaalaste teadmistega inimestega, idee tasandil on asi valmis ja seda oleks võimalik ellu viia,” kinnitab ta. “Puhttehniliselt ei näi sensorite ehitus ja funktsioon mulle raske ka seetõttu, et mu isa Ivo Jürgensoni firma toodab keerulisi metsaveotraktoreid ja harvestere.”