Tiiu Kimber pani jõusaali seinad kunsti täis

Urmas Hännile
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiiu Kimberi jõusaali rajatud galerii peaks olema lausa terves maailmas ainulaadne.
Tiiu Kimberi jõusaali rajatud galerii peaks olema lausa terves maailmas ainulaadne. Foto: Urmas Luik

Paljud Eesti pealt 60 kunstigaleriist asuvad vägagi eksootilistes paikades, noorim, omaniku hinnangul samuti galerii nimele pretendeeriv taieste eksponeerimise koht, on koha leidnud suisa jõusaalis.

„Mõtlesin, miks ma kipun kusagile mujale näitusele, kui võin seda kõike siin teha,” nentis Papiniidus AS Reldori teenindus- ja tootmiskülas omanimelise spordiklubi jõusaali pidav Tiiu Kimber. „Algul panin oma pilte, kuid mingilt maalt hakkasin mõtlema, et ah, tühja kah, kaua ma ikka ainult enda pilte vaatan, aeg on teisedki trepi alt välja tuua.”

Ammune idee

Tegelikult külvas jõusaali kunstfotograafist perenaine nüüd galeriiks kasvanud väljapaneku idee juba kaua enne, kui ta musklite voolimise paiga poolteise aasta eest kesklinnast praegusesse asupaika kolis.

Täpsemalt sel päeval, mil ta otsustas palistada toona Hospidali tänava maja teisel korrusel asunud jõusaali viinud trepi oma fototaiestega.

Kunstfotod võttis ta kaasa Papiniitu, ent tõi uude kohta hulga aja jooksul soetatud muidki pilte, peamiselt graafilisi lehti.

„Kunsti ülesanne on ju rõõmustada paljusid, aga kui ma kuhjan pildid keldrisse, pole neid olemaski ja see on väga paha – hea oleks, kui neid näeks võimalikult palju rahvast,” leidis Kimber. „Nüüd olen kindel, et ei oleks ühelgi näitusel kogunud nii palju vaatajaid, kui on neil piltidel siin kuu jooksul.”

Ehkki Tiiu Kimber on olnud kunstiga seotud maast madalast, jõudis ta kunsti kollektsioneerimiseni alles nelja aasta eest, kui soetas ühe läti graafiku pisikese töö, mis praegugi jõusaali seinal üleval.

„Tundub olevat asjatundja, selline kindel käejoon,” tõdes Kimber. „Seisis teiste piltide seas, keegi teda ei tahtnud, kuni ma ta ära võtsin – nüüd on mul sellest 67. aasta tööst hea meel.”

Aastas kümmekond pilti

Ent mõni seinal olev taies viib rääkija veelgi kaugemasse aega. Päevisse, mil ta kunstiklassi õpilasena imetles näitusel esimest korda Concordia Klari tööd ja kuulas vaatamise kõrvale õpetaja juttu sellest, et graafik on paras põikpea, kes miskipärast eelistab oma töö signeerimisel K-tähe asemel C-tähte (nõukogude ajal nimetati sellisel kombel talitamist lääne ees lömitamiseks).

Kimberi galeriis üleval graafilisel lehel on Concordia Klar olnud diplomaat: raske, kui mitte võimatu on öelda, kas signatuuris on maavillane K või elegantne C.

Paraku oli Kimberil selliste humoorikate seikade kõrvale rääkida muudki. Seda, et mõnigi nüüd pilku püüdev pilt vedeles prügimäele sõidutamist oodanud risuhunnikus, mis jäi maha linnavalitsuse allasutuste Pärnu raekojast Suur-Sepa 16 majja kolimisest.

Suurem osa jõusaali seintel üleval pilte on siiski ostetud kohalikest vanavarapoodidest ja mitte väikse raha eest. Seepärast pole ohtu, et galerii valmis ehk ekspositsioonipind otsa saaks.

„Rahalised seisud on kogu aeg erinevad olnud ja pildidki on kallimaks läinud,” tõdes Kimber. „Aastas suudan võib-olla kuus-seitse pilti juurde muretseda, ise teen ka mõne, nii et polegi kõige hullem.”

Kuigi kõik kallineb, pole jõusaali perenaisel taieste aina tõusva hinna juures – mille hind Eestis ei tõuseks? – kordagi pähe tulnud, et ta võiks galerii laiendamise lõpetada.

Pilt andku hingesooja

Esiteks nimetab Kimber seda naljatamisi oma pensionifondiks, teiseks ei saa jätta tähelepanuta kunsti osa harmoonilise inimese vormimisel.

„Treenijad jalutavad oma harjutuste vaheajal ja mõnigi küsib midagi piltidega seoses,” märkis Kimber. „Siis arutame ja see on väga hariv: mida mina tean, mida teab tema – see on tore. Minu elu on ka huvitavam, kui ei jaura siin mitte ainult raua keskel.”

Viimast silmas pidades plaanib Kimber edaspidigi jääda selle juurde, et ei pane uut pilti soetades rõhku mitte niivõrd autori kõlavale nimele kui just sellele, et graafiline leht või maal pakuks talle endale silmailu ja hingesooja.

Mida jõusaali galeriis üleval Heli Tamburi, Vello Paluoja, Peeter Somelari, Marju Kallase, Õnne Eelmaa, Anu Juuraku ja veel mitme kunstniku tööd kaheldamatult suudavad.

Kas taiesel on kujutatud kuldne sügis, malbe meri või sootuks midagi tabamatut, pole olnud seni ega ole edaspidi kollektsiooni täiendamisel esmatähtis.

Ehk galeristi enda sõnadega: „Ma ei kogu mitte niivõrd nimesid kui pilte, mis mulle peale lähevad, minu enda maitsega sobivad.”

Ruumi “maitsvate” piltide jaoks aga jõusaali seintel veel on. Kimberi enda hinnangul on saalis väljapanekupinda 50–60 pildile.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles